Ja kevadest sai suvi

Täna on suve esimene päev ja mina pidin ennast lausa tagasi hoidma, et linna jääda ja mitte maale minna, kuigi väga oleksin tahtnud – ilmad on jumalikud ja maal on praegu lihtsalt ilus olla! Iseennast tundes tean aga, et ega ma kaua maakodus niisama iluleda ei oska – ikka peab midagi rohima, lõikama või sonkima.

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Eile olin paraku liiga tubli ja tegin oma paremale käele (arvutihiire- ja aiakühvlikäsi!) natuke haiget – annan talle siis täna natuke puhkust. Vahel tabavad mind töösööstud – kui midagi olen ette võtnud, siis enne ei lõpeta, kui asi tehtud – mis siis, et tunnen ise ka, et vist pingutan üle. Juba pikemat aega oli korda tegemata üks suuremat sorti püsikupeenar maja otsas, kus vägiheinad ja sõrmkübaralilled olid umbrohuga võidu juba alustanud. Eile võtsin siis selle istutusala ette – lisaks rohimisele kiskusin tagumisest servast välja suuremates kogustes naati ja orasheina. Püüdsin harvendada ka invasiivseid püsikuid, aga see töö jäi pooleli, sest nägin seal kõrgete taimede varjus õigel hetkel üht hiigelsuurt kärnkonna ja ei tahtnud teda segada.

Teerada üle põllu koduväravani. Aitäh, naabrinaine!

Miks mul on tunne, et rohi kasvab sel aastal kohe erilise hooga? Maja taga on isegi põlluhein silmatorkavalt kõrgem ja kõrs jõulisem kui kunagi varem. Tean, et see tunne pole uus 🙂 Ja sääsed on ka suuremad ja hammustavad valusamalt kui varasematel aastatel, tegelikult ka. Tööpuuduse üle kurta ei saa – mõne peenra olen juba kaks korda üle käinud, peenraservade pügamisest rääkimata. Mitmes kohas on mul uued ja noored taimed, nii et umbrohu jaoks musta mullapinda jätkub. Õnneks kasvavad ka kõik ettekasvatatud taimed kenasti, kuigi vihma on juunikuus meie mail täpselt kaks korda sadanud. Paar nädalat tagasi istutasin suure portsu taimi tuhkkuiva mulla sisse selle teadmisega, et järgmisel päeval hakkab paduvihma sadama. Hakkaski, aga Lõuna-Eestis, mitte meil.

Kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Clementine Rose’

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow Mixed’

Muidu on kõik kenamast kenam! Minu taimetallaja ja peenrakraapija on vist uutele jahimaadele siirdunud ja olen hakanud noortaimede kaitseks peenardesse torgatud roikaid vaikselt välja tõmbama. Vanal valgel taluroosil on hea aasta – meil kasvavad nad praktiliselt sirelivõsas, aga õitsevad rikkalikult, kuigi valgust on neil seal vähevõitu. Punased pojengid on hoos – õied on hiiglaslikud, aga eelmisel aastal oli neid rohkem. Ebajasmiin on alustanud ja harilik öölill lõhnab nii peenras kui suvalises tikripõõsas. Sirelid, piibelehed ja jumikas lõpetanud ja talutulpidel murdsin alles eile ära närtsinud õiekuprad – lugesin ära ka, sain 43 tükki. Eestoa akna all valmivad metsmaasikad – ilusad, suured ja magusad!

Punane pojeng (Paeonia officinalis)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Rõõmu teevad suured tähtputked, kelle ostsin eelmisel aastal ja kes näitavad vähehaaval oma punast värvi. On kurekellaaeg – eelmisel aastal ette  kasvatatud uus roosa kurekell õitseb ja muidugi vana olija Nora Barlow, kes on samal kohal päris mitu aastat kasvanud ja vajaks nüüd juba uuendamist. Turkmeenia lauk loob pead ja uus tulija roomav akakapsas õitseb ja roomab vaikselt – temagi sinine õis on igati atraktiivne. Eelmisel aastal tuli mu aeda esimene hortensia ‘Annabelle’ ja rõõm oli suur, kui ühel päeval nägin, et temagi kasvatab õiekobararaid!

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Lars’

Roomav akakapsas (Ajuga reptans) ‘Chocolate Chip’

Linnu-uudiseid ikka ka. Musträstas oli katuseräästa alla pesa teinud ja armas oli jälgida, kuidas isaslind teda hoolega toitmas käis. Nädal hiljem oli pesas juba neli poega ja tänaseks on pesa tühi ja vanalinnud on uue trillerdamisega hoos. Vareste permanentne kraaksumine aia taga kuuse otsas ei ole nii hea uudis, aga ehk on seegi ajutine nähtus. Rongad on igatahes kadunud.

Musträstad pesas

Ma ei ole eriti usin ja osav pildistaja, aga aiaelu fotoaparaadita ei ole ikka see. Ühel palaval päeval hakkasin vannist kannuga vett võtma, aga toetasin teist kätt vanni servale pisut hooletult ja fotokas (alles eelmisel suvel ostetud!) libises sujuvalt üle randme vanni põhja. Võite ainult ette kujutada seda rämedat serbiakeelset sõimu, mis sellele järgnes, aga teha ei olnud enam midagi. Teadjamad rääkisid, et digifotoka keemiline pesemine maksab rohke kui uus aparaat. Nii ma siis samal õhtul uue pildimasina ostsingi ja olen selle otsusega väga rahul.

Harilik lottsuru (Hemaris tityus) ja harilik öölill (Hesperis matronalis)

Täna hommikul tõusis päike 4:02, homme juba 4:03, aga ööd on veel valged! Ilusat jaaniaega, seltsimehed unetud!

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris)

Metsmaasikas (Fragaria vesca)

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Igasuguseid uudiseid

Pea kogu Eesti elab juubelilaulupeo tähe all ja hoiab hinge kinni – kas  tuleb lubatud laussadu või säästetakse seekord pidulisi? Tantsijad nägid läinud nädala jooksul igasugust ilma, täna on laulupeo teine päev ja näib, et lauljad saavad ka teise sahmaka vett kaela, aga võib-olla ka mitte. Muidu on selline korralik aprilliilm – öösel 10 kraadi ringis ja päeval päikese käes ehk tuleb 18-20 kraadi ära. Kesk-Rootsis kraabiti kaks päeva tagasi hommikul auto esiklaasilt jääkirmet!

Turkmeenia lauk (Allium Christophii) on lõpuks korraliku õiepalli moodustanud

Turkmeenia lauk (Allium Christophii) 3.07.2019

Aed on korralikult kastetud ja seal toimub igasuguseid asju. Suurim uudis on ehk see, et lisaks üliheale jasmiini-, päevaliilia- ja pähkliaastale on meil tänavu ka üht roomajat harjumatult tihti näha. Ma pean silmas meie Nastjat (kasutame eufemisme, eks ole!), kelleta ei möödu aias ükski päev. No ma liialdan ka pisut, päris iga kord ma teda ei näe. Suurim šokk tabas mind aga eelmisel nädalal, kui maja seina ääres peesitas neid koguni kaks tükki! Järgmisel päeval neid maja lähedal enam ei näinud. Ehk käisid nad niisama maad uurimas ja said aru, et seal tegutseb keegi hull, kes trambib aeg-ajalt jalgu ja sõidab sihitult ringi koliseva muruniidukiga.

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) oli esimesed õied avanud juba 30. juunil (foto 4.07.2019)

Kuigi senine elu on meie kandis möödunud roomajate suhtes muretult, on kogu küla leppinud teadmisega, et uuemal ajal on nastjad meie lahutamatud kaaslased. Ma olen kompostihunniku kolinud majast võimalikult kaugele ja nad on selle elupaiga omaks võtnud, nagu võisin paar nädalat tagasi järeldada ühe maokesta järgi, mille sealt leidsin. Mind nad eriti ei heiduta – no tõesti!, kui nad just paarikaupa ei hakka maja ümber luusima. Nad on vägagi rahumeelsed tegelased ja elu näitab, et inimene harjub kõigega.

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’

Jätkan koleuudistega. Ega ma oma tervisest siin muidu ei kirjutaks, kui see poleks aiaeluga seotud. Reedel sain vereanalüüside vastused ja arsti sõnul on mul õnnestunud teist korda puukborrelioosi nakatuda. See teadmine pani küll vanduma! Ei saa öelda, et tervisega midagi väga lahti oleks, aga et midagi korrast ära oli, sellest sain aru. Ilmselt ootab nüüd ees uus antibiootikumikuur ja loodame, et õlavalu on sellest tingitud ja läheb üle. Kas ma hakkan nüüd aias kalipsos töötama? Vaevalt küll.

Nüüd head uudised. Olin juba jõudnud imestada, et peoleod pole sel kevad-suvel kordagi kuulnud. Neljapäeval ilmusid nad välja ja isegi nägin neid, aga kaugelt. Ajasin neid mõnda aega fotokaga taga, aga siis loobusin. Linde on aias palju, aga ühtegi head pilti neist pole saanud, sest olen pidevalt tõsise dilemma ees – kas teha aias midagi kasulikku või passida linde, et mõnd head võtet saada. Kaht asja korraga teha pole paraku võimalik.

Selliseid ja palju teisi väikseid linnukesi lendab pesakondade kaupa aias ringi

Teine hea uudis on minu jaoks tegelikult väike ime. Üks lill, kes kunagi meie aias õitses ja keda oli ammu plaanis hankida, on peaaegu endises kohas välja ilmunud! See on vanade taluaedadae lill laialehine kellukas. Fantastiline! Ma ei oska arvata, mitu korda ma teda olen umbrohu pähe välja kitkunud ja nüüd leiab taas kinnitust teadmine, et vahel on hea lasta kõrgel rohul vohada!

Laialehine kellukas (Campanula latifolia)

Muidu aga teen aias seda, mida tavaliselt juulis ikka – olen jõudumööda rohinud püsikupeenraid ja hävitanud aias naati. Imetlen õitsvaid raudrohtusid, suurt tähtputke ja ikka veel kurekellasid, kes hakkasid pudenema juba paar nädalat tagasi, aga on endiselt ilusad! Ootan pikisilmi päevaliiliate plahvatust, olen ära näinud esimese karvase päevakübara, aed-raudürdi ja lilltubakaõie. Kohe puhkeb esimene lillhernes ja varsti on  ogaputke ja monardade aeg käes. Satikate korjamine lodjap-põisenelalt annab tulemusi ja rohelise võsu lõikasin välja. Möödunud aastal otsetud must leeder õitseb. Näed sa siis – häid uudiseid on palju rohkem!

Must leeder (Sambucus nigra) ‘Black Lace’

Ruuge päevaliilia ootel 4.07.2019

Eelmisel aastal külvatud lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) 30.06.2019

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’

Alguses mõtlesin, et teen Nastjast eraldi postituse, aga siis loobusin. Kes see ikka märja asfaldi karva elajast pilte näha tahab? Looduses on nii palju hoopis ilusamaid värve, kuigi kõrrelised hakkavad juba kahtlaselt punakaid toone võtma. Lisan tänasele jutule suvalisi pilte aiast ja aia tagant ja lülitun tagasi laulupeolainele.

Naistepuna (Hypericum) maja seina ääres

Niidutaimed kodutee ääres

Mõtteid murust, heinategu ja vana vikat

Paar aastat tagasi pakkus naabrimees (L), et ta tuleb mõnel nädalavahetusel ja laseb trimmeriga mu aia üle. Vaadates mõningase kaastundega mu käsiniidukit arvas ta,  et “selle riistapuu ja vana vikatiga su jõud küll aiast üle ei käi”. Ma olin temaga muidugi nõus, aga keeldusin siiski viisakalt (no ei taha teistele inimestele tüli teha) ja ütlesin, et “muru tähtsus on ilmselgelt üle hinnatud”. Ta naeris mu jutu peale ja sellega kaasnev näoilme ei lähe mul siiani meelest. Ma olen siiani samal arvamusel! Kas mitte aiandusguru RP ise pole öelnud, et muruga on mässamist kordades rohkem kui püsikupeenardega?

Õigluse huvides olgu nüüd öeldud ka see, et mulle meeldib muru – sile ja roheline, nagu vaip või aiapõrand. Mingid alad aias võiksid ju sellised olla? Samas Inglise murust ei ole ma kunagi unistanud, eriti kui lugeda Tõnu Õnnepalu “Inglise aeda” ja põhjalikku kirjeldust, kuidas sealsed aednikud ihaldatud murukvaliteedi saavutavad. Prr! Ka võilille- või ristiku- või suvaline umbrohumuru võib ilus olla, kui see on just niidetud. Ja see värske rohu lõhn! Jumalik!

Külmamailane (Veronica chamaedrys) õitseb sel aastal eriti rikkalikult ja igal pool

Nii ma siis kökerdan oma viis aastat vana käsiniidukiga õue peal ja püüan majaesise ja kaks platsi ka maja taga korras hoida. Sel aastal on see muidugi üsna keeruline, sest nii sademeid kui sooja on olnud parajas koguses ja niidetud rohi kasvab kahe päevaga tagasi. Lisaks sellele teeb niidutöö keeruliseks ka pidev dilemma – kas niita maha või säilitada paljukiidetud liigirikkus ja säästa valge ristik, külmamailane ja siia-sinna tekkinud karikakrad? Ja mida teha metsmaasikatega, kes end massiliselt mu aeda on sisse seadnud? Iga konna pärast pean nagunii töö hetkeks pooleli jätma. Oeh! Mu lapsepõlve suvedesse kuulusid isa ja ema lakkamatud nägelused teemal, mida võib maha niita ja mis tuleb ilmtingimata alles jätta (näiteks harilik öölill!). Mina pean seda vaimset võitlust nüüd iseendaga pidama.

Metsmaasikas (Fragaria vesca) eestoa akna all hakkab valmis saama

Harilik öölill (Hesperis matronalis) maja taga vanas kompostihunnikus

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) ühes metsikus aianurgas

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris). Üks Rootsi aednik juhtis tähelepanu, et kurekella õis näeb välja nagu tuvid oleks nokkapidi koos

All aias, kus on kõrged puud ja džungel, kasvab naat ja veel sada muud huvitavat liiki. Seal on vikatiga lausa lust vehkida, kui seda õigel ajal teha, enne kui rohi liiga kõrgeks kasvab. Seda tööd ma paar päeva tagasi tegingi ja juhtus see, mida oodatagi ei osanud. Vana vikati vars murdus pooleks (mina õnneks viga ei saanud) ja töö jäi pooleli. Oli seda nüüd vaja! Probleem on nimelt selles, et ma olin selle vikatiga harjunud ja ma ei kujuta ette, kust ma leian samasuguse sobiva varrega tööriista. Mingi lootus on, et ehk saab selle vana varre kuidagi lühemaks teha ja uuesti tera külge kinnitada? Peab asja uurima.

Vana vikat väsis ära

Ehtsat heinalõhna olen ka sel aastal juba tunda saanud. Naabrinaine, kena inimene, ei paku abi, vaid tuleb täitsa vabatahtlikult ja niidab juba teist aastat mul üle põllu teeraja maja juurde sisse. No ole sa tänatud, L! Üleeile oli ideaalne heinailm – päike paistis, puhus paras tuul ja mul reha lausa lendas käes. Kokkuriisutud heina ei olnud palju ja tassisin need mõned sületäied alla aeda kompostihunnikusse. Milline raiskamine! Äkki peaks lambad võtma?

Kodutee ja heinategu

Sellised mõtted, mured ja rõõmud seekord, mis mu linnaeluga kohe kuidagi kokku ei sobi. Vahelduseks tööprobleemidele on väga kosutav millegi maisega tegelda! Kultuurtaimedest, kes aias õitsevad, kirjutan järgmine kord.

Jaaniroos e. mairoos (Rosa pimpinellifolia plena)

 

 

Kollane, oranž ja valge

Lõpuks ometi jõudis ka meile vihm! Läinud nädalal käisin maal kaks korda, et kasta oma beebitaimi ja istutada uusi. Ühel päeval oli õnneks ka abiväge muru niitmas, vett pumpamas ja komposti sõelumas. Tehtud on päris palju, aga kaugeltki mitte piisavalt. Ühe nurga saan korda ja samal ajal kerkib rohi selja taga ja uued võililled avavad pahaaimamatult oma õisi seal, kus neid vaja ei ole.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tegin neljapäeval päris palju pilte ja kodus neid vaadates jäid silma kõik kollaste ja oranžide õitega fotod ja otsustasin teha postituste just nende kärtsude värvidega. Valged toonid on tasakaalu mõttes ka esindatud.

Siberi magun (Papaver nudicaule)

Kevad on kollane, ei mingit kahtlust! Kraavipervedel on lõpetanud varsakabjad, kuskil alustavad kullerkupud (ma pole neid ammu looduses näinud), veel õitsevad võililled ja nurmenukud ja neid kollaseid õisi on palju-palju. Harakalatv ja Rakvere raibe (tegelikult harilik tõlkjas) on veel omaette teema.

Üks aianurk on nurmenukkude ja meelespeade päralt. Poeg niitis esmaspäeval muru ja jättis ka õunapuude ümber ja peenraäärtesse nurmenukud ja meelespead kasvama, ilma et ma oleksin pidanud talle seda ütlema. Vanaema traditsioonid elavad aias edasi!

Harilik nurmenukk (Primula veris) ja Aed-lõosilm ehk meelislill ehk meelespea (Myosotis alpestris)

Õide on puhkenud Kaukaasia kitsekakar, keda istutasin eelmisel aastal mitmese kohta ümber. Noorima poja kommentaar oli hea, kui talle tutvustavat aiaringi tegin: “See on ju nagu kultuurvõilill!” Ega see väga vale märkus ei olegi 🙂

Kaukaasia kitsekakar (Doronicum orientale)

Kaukaasia kitsekakar (Doronicum orientale)

Maja otsas on jalgraja kõrval kasvab Siberi magun. Ütleks, et väike, aga tubli – kasvab ise ja paljuneb ise. Lähemalt vaadates on ta muidugi vapustav! Peaks talle parema koha otsima, aga seni pole teisigi taimi kuskile panna, nii et ta peab ootama.

Siberi magun (Papaver nudicaule)

Siberi magun (Papaver nudicaule)

Ebaküdooniat olen varemgi kiitnud, aga sel aastal õitseb ta küll nagu hull! Okstel pole praktiliselt vaba ruumi, kuhu veel mõni õis võiks mahtuda. Fantastiline! Mis selle meeletu õitehulga tinginud on, ei teagi. Soodne talv? Ma ei mäleta, et oleksin teda eelmisel aastal rohkem lõiganud kui tavaliselt.

Jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica)

Jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica)

Õunapuud õitsevad sel aastal tagasihoidlikumalt kui möödunud aastal ja ongi hea. Las puhkavad. Aga võib-olla tuleb seekord hoopis hea õuna-aasta, sest mullu oli aed maikuus valge, aga loodetud massiivset õunasaaki ei tulnud.

Aed-õunapuu (Malus domestica)

Valged on ka metsmaasikaõied otse eestoa akna all. Eks ole näha, kas marju saab ja kas need rändavad seekord minu või jälle külalaste suhu. Valged on ka üksikud poeedinartsissid ja ainus kivirik sammaldunud kivide kõrval maja otsas.

Metsmaasikas (Fragaria vesca) õitseb eestoa akna all

Poeedinartsiss (Narcissus poeticus)

Arendsi kivirik (Saxifraga x arendsii)

Arendsi kivirik (Saxifraga x arendsii) ja ja villane nõianõges (Stachys byzantina)

Kuidas Piet Oudolf ütleski oma filmis? Umbes nii: “Ka koledast aiast saab ilusaid pilte, aga ilusast aiast koledaid pilte teha pole võimalik”. See lause kõnetas mind kohe väga, eriti lause esimene pool. 🙂

Siberi magun (Papaver nudicaule)

Ja mõnel fotol on puhtalt emotsionaalne väärtus, ei enamat.

Aiatee

Kurekell ‘Nora Barlow’

Oma lapsed on ikka kõige armsamad, nii on ka oma ettekasvatatud taimedega ja eriti nendega, kelle õitsemist peab aasta või kauemgi ootama. Kui eelmisel aastal juhtus kätte seemnepakk kurekelladega, lubas pilt tavalisi erinevat värvi õisi, sordinimele ‘Nora Barlow’ ma suurt tähelepanu ei pööranud ja topeltõisi oodata ei osanud.

Väljavõte aiamärkmetest: 20. märts 2017 – külvasin 10 seemet (munakarp, peale kerge kiht sõelutud külvimulda);  1. aprill 2017 – esimesed tõusmed, õhtul 5 taime tärganud;  13. aprill 2017 – tärganud 9 taime 10st; 6. mai 2017 – pikeerisin 9 taime; 18. juuni 2017 – 3 taime rohevahetusse, 6 taime istutatud.  Kokkuvõtteks – idanevus 90%, mis on ju väga hea ja külvist viimaste tõusmeteni läkski aega umbes kolm nädalat nagu Seemnemaailma koduleht oli kirjutanud.

9. juunil 2018 hakkasid esimesed õied avanema ja aimata võis, et sealt on tulemas midagi väga ilusat.

 

Kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow’ 9.06.2018

Kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow’ 13.06.2018

Hakkasin huvi tundma, kes see Nora Barlow õieti oli, kelle järgi see kurekell oma nime on saanud. Leidsin tema kohta huvitavat infot, muu hulgas lugesin, et ta oli Charles Darwini lapselaps, õppis Cambridge’is botaanikat ja geneetikat, kasvatas teadustegevuse ja raamatute toimetamise/kirjutamise kõrvalt üles kuus last ja suri 104-aastaselt. Selle huvitava värvikombinatsiooniga kurekella leidis ta kord oma aiast, viis seemned aednikule, kes omakorda andis sellele lillele Nora Barlow nime.

Kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow’ 13.06.2018

Ka harilikku kurekella vaatan ma nüüd pisut teise pilguga. Tänavune kuiv kevad ei olnud neile soodne, nad õitsesid marukiiresti ära ja sellest aastast mul neist pilti polegi.

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) 18.06.2017

 

 

Juuni lõpp ja juuli algus

Blogimine läheb vaevaliselt, kui aias toimub palju ja pilte igast aiapäevast lisandub arvutisse oma 40-50. Nende töötlemine ja neist siia parimate valimine võtab aega, lisaks veel teksti kirjutamine – no ei ole kerge töö!

Vahepeal on olnud laulu- ja tantsupidu ja loodus pakkunud tuult, tormi, vihma ja päikest, aga sooja näpuotsaga. Eilsest alates on seis pisut parem – ilmajaam lubab temperatuuri tõusmist, kohati koguni üle 20 kraadi, mis tänavust suve arvestades on ju lausa leitsak!

Jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia plena)

Varajane roosa pojeng (Paeonia officinalis) Rosea Plena

Harilik ebjasmiin (Philadelphus coronarius)

Paar päeva tagasi lõikasin ära viimase punase pojengiõie ja nüüd saab roosa pojeng särada täies hiilguses. Vana valge roosi õitsemine langes kahjuks just vihmastele ja tormistele päevadele, nüüd on ebajasmiini kord oma lõhnaga hullutada. Kollane päevaliilia avanes 6. juulil ja peiulilled kasvatavad õisi. Linnud on nad nüüd õnneks rahule jätnud. Mets-kassinaerised, zinniad, sõrmkübarad, esimene aed-raudürt, kurerehad ja end ise külvanud valged kivikilbikud on alustanud, kurekellad lõpetavad. Kõik taimed on sel aastal tavapärasest ajast nädal-paar hilisemad, ainult umbrohi püsib graafikus.

Kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus)

Aedsalvei (Salvia officinalis), taga harilik härjasilm (Leucanthemum vulgare)

Karvane kadakkaer (Cerastium tomentosum)

Kõige kaunimad on aga praegu teeäärsed põllud. Iga kord maale minnes pistan mõne metsmaasika suhu ja imetlen niidutaimede õiteilu, täitsa tõsiselt!

 

Pikk ja ilus nädalavahetus

Praegu ladistab väljas vihma, ka eile sadas pea vahetpidamata, aga nädalavahetus oli soe ja päikseline, vähemalt meie aias. Käisin maal lausa kolm päeva jutti ja kui näljaste sääskede hordid välja arvata, jäin nende päevadega päris rahule.

Kui räästa all ootab vett täis vann, läheb alati tuju heaks – see tähendab, et kasta pole vaja. Maa on praegu mõnusalt niiske ja kõik kasvab nii mis mühiseb. Nädal varem oli muru maja ees käsiniidukiga üle käidud, aga sellega on täpselt nii, nagu sõbranna A kunagi oma tolmuimeja kohta ütles: “See pole tolmuimeja, vaid vaibakarvakeerutaja”. Meie niiduk on ka pigem võilille- ja kõrrelamandaja, sest  kõrged taimed painutab ta lihtsalt maha ja ilmselt juba järgmisel päeval on võililled murus jälle rõõmsalt kikkis. Vikatiga sain neist muidugi kergelt jagu.

See sügis tuleb õunavaba, sest õunapuud praktiliselt ei õitsenud, kui mõni üksik oks välja arvata. Lumepallipõõsas on jälle pitsiliseks näritud ja mingeid kadusid täheldasin veel, aga praegu ei tule meelde.

Mägijumikas (Centaurea montana)

 

Head ja ilusat oli palju rohkem – sirelid õitsevad ja lõhnavad, arooniad alustavad ja ebaküdoonia särab endiselt, aga vist mitte enam kauaks. Piibelehed õitsevad ja meelespead lõpetavad. Jumikas ukse ees on oma värskete õitega uskumatult kaunis ja talutulbid on kõik oma õied lahti löönud. Pühapäeval lugesin nad lausa üle – sain kokku 29 õit! Uskumatu, millega võib üks peotäis paari aastakümne taguseid tulbisibulaid üllatada, kui nende välja kaevamise ja uude kohta istutamisega natuke vaeva näha. Varasemad tulbid on läbi, aga pojengtulbid ja uued Cassinid maja otsas õitsevad veel.

Sirel (Syringa)

Talutulbid ja meelespead Valge klaari all

Viisin maale jälle mingi koguse ettekasvatatud taimi ja istutasin neid sinna, kuhu oskasin. Mingid plaanid teen ma ju ikka varem oma peas valmis, et milline taim kuhu peenrasse peaks sobima, aga kohapeal kipuvad need muutuma. No mingit näidisaeda ma ju raja, nagunii katsetan ja eksperimenteerin – eks suve jooksul ja sügisel paistab, kes õigele kohale sai ja kas ikka sobis naabritega värvi ja kõrguse poolest kokku.

Kolme päeva jooksul tegin päris palju, aga kas seda näha ka on? Njaa … Aia keskel ja värava taga niitsin natuke (niita on tore, aga riisumine hirmus tüütu), sõelusin püsikutele ja uutele taimedele istutusaukudesse komposti, torkasin mulda natuke põlduba, panin hernestele toed ja nõgeseleotise ka käima.

Karulauk (Allium ursinum) laieneb vaikselt arooniapõõsa all

Hetkeseis aiamaalapil

Pühapäeval käis naabrinaine külas, tõi kooki ja kalja kaasa. Istusime ulu all ja rääkisime aiajuttu, samal ajal tibutas kerget vihma. Midagi paremat pärast kolme (aia)töist päeva ei oskagi tahta!

Rabarber (Rheum rhabarbarum) õitseb

Anemoonid (Anemone sylvestris)  külatee ääres

 

Nädalavahetuse pildid

Öökülmad on nüüd selleks kevadeks loodetavasti läbi. Laupäeval oli veel jahe, aga pühapäeval aias töötamiseks juba liiga palav. Ja sääski oli masendavalt palju! Hea oli see, et laupäeval mingeid kadusid üle lugeda ei olnudki – kõik eelmistel nädalatel istutatud taimed elasid hästi.

H oli abiks – niitis käsiniidukiga kõrget rohtu ja kaevas hargiga poolikuid peenraid. Töö lendas käes, sest teha oli palju ja lausa lust on istutada, rohida ja komposti sõeluda, kui keegi veel aias seltsiks on. Külvasin porgandit, peeti ja põõsasuba ning istutasin linnast ja naabrinaiselt saadud taimi. Õnneks tuli eile vihma ja kingitud beebitaimed jäävad ehk ellu. Õde käis läbi ja viis kaasa ühe portsu lilletaimi – suurepärane!

Ebaküdoonia õitseb ja mõjub aias oma oranžikate õitega nagu mingi haruldane eksoot. Õunapuud alustavad ja varsti puhkevad ka pojengid. Poeedinartsisse on, aga mitte liiga palju. Maja otsas lõid õie lahti veel ühed uued tulbid, kes pidid olema oranžid, aga on hoopis huvitavat tumepunast värvi. Nii palju siis Selverist ostetud sortidest. Lillepakkidel peaks olema hoiatav tekst, et pildid on illustreerivad.

Pikka juttu ei kirjuta, näitan parem pilte.

Ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) õitseb sel astal eriti võimsalt

See peaks olema Anrendsi kivirik. Eelmisel aastal ilmus mullast välja ja nüüd õitseb üle mitmekümne aasta

Poeedinartsissid (Narcissus poeticus) maja ees

 

 

Pakil oli kirjas, et see on oranž tulp Cassini, aga tegelikult on asi oranžist kaugel

Anemoone ehk metsülaseid (Anemone sylvestris) on sel aastal jälle hullult palju

Majatagune näeb välja selline

Majaesine kaevu ja kitsekakardega

Jaanilaupäev pildis

Kibuvits (Rosa) – tõeline kaunitar metsaservas, liiki ei tea

Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius)

Üks jaanipäevakimp

Kuldlauk Allium Moly õitseb lõpuks

Mesilased armastavad murulauguõisi

Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea) – uus õitseja aias

Eelmisel aastal istutatud lavendlid loovad õisikuid

Jaaniroos (Rosa pimpinellifolia)

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Head jaanipäeva!

Mõned pildid

Kolmapäeval käisin jälle maal kastmas. Istutasin maha kaks aniisi-hiidiisopit ja ka osa sidrunmonardasid. Kaevasin pisut siin ja seal, niitsin muru ja tegin pilte.

Vanad talutulbid õunapuu all

Karulauk õitseb

Õhtupäike

Aas-hundihammas (Astragalus danicus)

Linna tagasi hilja õhtul – sääskedest puretud, aga süda mõneks ajaks rahul.