Arhiiv

Uncategorized

Kummaline kevad kestab ja ega eriti ei tahagi koroonast, karantiinist ja eriolukorrast rääkida, kui see kõige muu kõrval ka mu aiandushobi ei mõjutaks. Esimest korda elus kahetsen, et mul ei ole autot, sest kui oleks, siis pääseksin liikuma ja maale aeda harima. Kuulu järgi on bussid ja rongid üsna tühjad, aga kui iga päev ikka korrutatakse, et “Püsi kodus!”, siis pole julgenud ühistransporti kasutada. Õnneks oli eelmisel nädalal ilm jälle külm ja tormine, nii et mingit kiusatust ei tekkinud, aga algav nädal lubab lahkelt soojakraade – linnas püsimine muutub järjest väljakannatamatumaks.

Eelmine kord jäi külviaruanne pooleli, jätkan siis täna, kaks nädalat hiljem. Esimestes külvikarpides on olukord mõnevõrra muutunud – aedkannikesi on alles viis (oli seitse) ja üks uus ungari mesiohakas tärkab juba nädal aega (esimene andis otsad). Korea elulõng tärkab – täna juba kolmas idu näha! Vaikus valitseb endiselt aas-kurereha ja mugul-tuliürdi karbis. Makedoonia äiatari on täna koguni 25 taime (külvasin 30) ja õiekas aster sirgub silmnähtavalt – mõlemad vajavad hädasti pikeerimist.

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 5.04.2020

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 5.04.2020

Teine külvipäev oli 9. märtsil ja poetasin mulda karvast päevakübarat (Rudbeckia hirta) ja argentiina raudürti (Verbena bonariensis). Mõlemad on minu jaoks tuttavad taimed ja ilma nendeta ei kujuta enam aeda ettegi. Seekord külvasin karvase päevakübara uusi sorte – ‘Goldilocks’ ja ‘Moroccan Sun’ ja nemad tärkasid probleemideta. Küll olen aga tähele pannud, et seeme peab olema värske – varem avatud pakis säilinud seemned pole nii hea idanemisvõimega.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Goldilocks' ja 'Moroccan Sun', argentiina raudürt (Verbena bonariensis). Külv 9.03.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ ja ‘Moroccan Sun’, argentiina raudürt (Verbena bonariensis). Külv 9.03.2020

Kolmandat korda mässasin mulla ja seemnetega 14. märtsil ja siis külvasin budleiat, karpaadi kellukat, tokkroosi, mehhiko vanikkuljust, virgiinia tonditupikut, aed-raudürti, lillat vägiheina ja jälle karvast päevakübarat. Tulemused on sellised:

1. Davidi budleia (Buddleja davidii) – udupeen seeme ja valgusidaneja. Suhtusin skeptiliselt ja arvasin, et kuna tegu on nagunii Eesti kliima mõttes pretensioonika taimega, siis vast eriti ei tärka. Vastupidi! Tõusmeid oli näha juba 19. märtsil ja täna on karbis rohkem taimi kui vaja oleks. Areneb aeglaselt, aga 100% elus. Iseküsimus on muidugi see, millal ma ta õisi näen (kui ta meie talved üldse üle elab). Ära armusin sellesse taime suvisel Rootsi-reisil ja kui veebruaris seemneid müügil nägin, tõusis käsi kohe iseenesest pakki haarama.

2. Karpaadi kellukas (Campanula carpatica) – samuti valgusidaneja ja temagi seeme on peen puru, aga tärkas samuti 19. märtsil ja nüüd kipub natuke venima, aga vast saame hakkama. Ma ei ole eriline kellukafänn ja pean veel mõtlema, mida ma nende taimedega teen. Ärge küsige, miks ma neid üldse ostsin. 🙂

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja karpaadi kellukas (Campanula carpatica), külv 14.03.2020

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja karpaadi kellukas (Campanula carpatica), külv 14.03.2020

3. Tokkroos (Alcea rosea), kaks sorti – ‘Majorette’ ja ‘Charters Double’, kumbagi 12 tk. Esimesed olid näha 18. märtsil, ‘Majorette’i oli 22. märtsil 10 tk, ‘Charters Double’ 30.03 5 tk ja täna on seis sama. Käituvalt erinevalt – ‘Majorette’ on aeglasema arenguga, ‘Charters Double’ viskab hoogslat kõrgusesse ja on näotult välja veninud.

4. Mehhiko vanikkuljust (Cobaea scandens) külvasin kahe erineva firma pakist, kumbagi kolm. Üht sorti on tärganud kaks tükki ja kõik, aga no ega neid rohkem vaja polegi. Leotasin seemneid enne ühe tunni, nagu kuskil soovitati.

Tokkroos (Alcea rosea) 'Majorette' ja 'Charters Double', ees mehhiko vanikkuljust (Cobaea scandens). See kollane asi on väga tõhus abimees - liimpüünis.

Tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ ja ‘Charters Double’, ees mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens). See kollane asi on väga tõhus abimees – putukapüünis.

5. Virgiinia tonditupikut (Physostegia virginiana) proovisin külvata juba eelmisel aastal ja tärkas ainult üks taim. Sel aastal siis proovisin uuesti, isegi uue paki seemneid ostsin. Mingi aja veetsid külmkapis, nüüd on aknalaua peal tagasi, aga ei yhtään mitään!

6. Aed-raudürti (Verbena hybrida) olen ka igal suvel kasvatanud. Ta ei ole kuigi usin tärkaja ja seekord külvasin eelmisel aastal soetatud sorti ‘Quartz Mix Merlot XP’. Kolm taime on olemas ja see on täiesti piisav.

7. Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) ‘Flush of White’ põhjustab kõige rohkem peavalu. Tärkas hoogsalt – 22. märtsil lugesin kokku 33 imetillukest taime, aga praeguseks on ainult 9 järel. Oeh! Pakil olev info on enamasti väga napp ja guugeldades leiab rohkem igasuguseid õpetussõnu. Ta on selline hellik, kes ei talu lõõskavat päikest (mõni teine ei tee teist nägugi) ja tahab kasvamiseks madalat temperatuuri, nii ca 16 kraadi. No kust ma talle neid eritingimusi võtan! Ehk jääb mõni taimetitt ikka ellu.

8. Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta), külvasin kaht sorti, kes olid mu aias ka eelmisel suvel – ‘Cherry Brandy’ ja vana lemmik ‘Irish Spring’. Tärkasid, aga mitte ülearu hästi – ‘Cherry Brandy’t on 11 tk ja ‘Irish Spring’i vaid 4. Ehk kehtib ka nende puhul tarkus, et seeme peab värske olema? Kontrast paar päeva varem külvatud uute sortidega on silmnähtav. Eelmiste aastate kogemus näitab, et kui taim tärkab, aga areneb aeglaselt, ei saa temast tugevat taime. Pikeerides on näha, et juurekava on nõrk.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) - ees 'Cherry Brandy' ja 'Irish Spring' (külv 14.03.2020) ja taga 'Goldilocks' ja 'Moroccan Sun' (külv 9.03.2020)

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) – ees ‘Cherry Brandy’ ja ‘Irish Spring’ (külv 14.03.2020) ja taga ‘Goldilocks’ ja ‘Moroccan Sun’ (külv 9.03.2020)

Nii ma siin vähehaaval katse-eksituse meetodil õpin. Kohe peaks hakkama taimi pikeerima ja ports suvelilli on veel külvamata, aga nendega pole kiiret.

Praegusel raskel ajal on nende seemnete ja noortaimedega tegelemine tõeline õnnistus! Eriti veab muidugi neil, kellel õnnestub välisuksest otse aeda astuda. Ühel päeval helistas üks endine töökaaslane ja rääkis, et tal on kogu aed üle riisutud, peenrad korras ja ei olegi enam midagi aias teha. Õnnelik inimene! Mina peab piirduma aknalaua, Selveri tulpide ja Stroomi metsaga, aga seegi pole kõige halvem variant.

Tubased tulbid

Tubased tulbid

Stromkal

Varakevadine meri

7. veebruaril sai mu blogi 5-aastaseks. Ma ei oleks iial osanud arvata, et ma nii kaua vastu pean – olin kindel, et paar aastat kirjutan ja siis vajub see koht siin vaikselt unustuse hõlma, aga läks teisiti. Kirjutamine ei ole nimelt mu lemmiktegevus, olen loomult pigem tegutseja kui dokumenteerija. Iga postituse tegemine võtab liiga kaua aega, sest ma pean pidevalt kontrollima, et ei oleks kirjavigu ja sõnakordusi ja et pildid oleksid enam-vähem-kvaliteediga ja mitte liiga suure resolutsiooniga. See WordPressi keskkond seab mahule oma piirangud ja selle blogi eest maksta ei ole mul (vähemalt praegu mitte) plaanis. Vaatamata erialast tingitud professionaalsele kretinismile olen mõne asjaga siin täitsa rahul ja nii mõndagi vana teksti üle lugedes mõtlen endamisi “Kas see tõesti on minu kirjutatud?”.

Kibuvits

Kibuvits (Rosa) ja aiatee 16.06.2019

Kibuvits (Rosa) ja aiatee sügisel

Kibuvits (Rosa) ja aiatee 8.10.2019

Aed ise on aasta võrra vanem, ehk siis kuus aastat olen oma džunglis võidelnud vahtra-, sireli- ja alõtšavõsude, orasheina ja naadiväljadega, aga see pole üldse põhiline. Hoopis suurem on olnud see rõõm, mida ma olen tundnud igast tärkavast taimest ja õide puhkenud lillest või korda tehtud ruutmeetrist. Kirsiks tordi peal on nende aastate jooksul aias avastatud uued linnu- ja loomaliigid, liblikad ja muud mutukad. Erilist naudingut aias toimetamisel on pakkunud need päevad, kui kõrvu ei kosta muu, kui vaid looduse hääled. Mõnel suvel on neid olnud vähem, teisel rohkem, sest tsivilisatsioon ei asu meie majast just väga kaugel ja ka minu aeda on kostnud harvester või langevate puutüvede mütsatused, naabrite muruniidukitest rääkimata. Tahaks ju, et maakodu oleks pelgupaik, aga alati ei lähe kõik tahtmise järgi ja teistel inimestel on oma elu elada.

Harilik naat (Aegopodium podagraria) ja kuldpõrnikas (Cetonia aurata)

Harilik naat (Aegopodium podagraria) ja kuldpõrnikas (Cetonia aurata) 26.06.2018

Lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) 31.07.2019

Lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) 31.07.2019

Vanu blogipostitusi ei ole ma eriti üle lugenud, aga pildipanka vaadates torkab silma, et alguses jäädvustasin ma palju rohkem niidutaimi ja üksikuid õisi. Vaateid lihtsalt ei olnud ja ega neid pole palju praegugi, aga mingi muutus on siiski toimunud. Erinevaid liike ja sorte on omajagu lisandunud ja kui ma paari aasta eest hakkasin Exceli tabelisse kõiki oma aias kasvavaid taimi kirja panema, siis üllatusin isegi, et neid on nii palju. Tabelis on märge “vana” 26 püsiku juures, kes kunagi olid aias kasvanud ja keda mul õnnestus pärast pikki aiast eemal oldud aastaid kõrgest rohust uuele elule päästa. Hetkel on püsikuid tabelis kirjas kokku 90, kusjuures nende hulgas ei ole sibullilli ja neid taimi, keda olen ise seemnest kasvatanud (selle kohta on eraldi tabel).

Claudia

Tulp (Tulipa) ‘Claudia’ 18.05.2019

Üldse tahaks iga oma uut postitust alustada Agu Sihvka stiilis sõnadega “Et kõik ausalt ära rääkida, siis peaks meelde tuletama, et mul ei ole iluaeda ega kollektsiooniaeda ega üldse mingit aeda, mis kvalifitseeruks mingi aialiigi alla”. Ma nimelt kardan, et kõik, kes mu blogi loevad, ootavat siit mingit … ma ei tea, mida. Ma teen nii palju, kui jõuan ja kirjutan nii ausalt, kui ma oskan, sest mulle nimelt meeldivad ausad blogid. Tore on lugeda, kui kellelgi midagi metsa läheb või kui keegi kahtleb ja katsetab, sest see pakub äratundmisrõõmu. Ma ise olen püüdnud kirjutada sellest, mida ma olen teinud ja kuidas on läinud, kuigi mul ei ole väga pikka kogemust, aiandusharidusest rääkimata. Kirjutan sellest, mida ise teiste blogidest lugeda tahan – millal ja kuidas külvata, millal keegi tärkab ja kuidas kasvamine edeneb.

Kitsekakar

Kaukaasia kitsekakar (Doronicum orientale) 28.05.2016

Fotodega on sama lugu – muidugi meeldivad mulle ilusad pildid, aga vahel on kahtlase väärtusega udupildil suurem väärtus kui klantsfotol. Pildistamisega on mul üldse asi pisut kehvasti (nagu ka kõige muuga – haha),  sest seda teen ma möödaminnes ja kui mul vahel on olnud vaja mõnd ilusat ja selget pilti mõnest õitsejast või peenrajupist, siis seda lihtsalt pole! Mulle meeldivad võimalikult vähe tuunitud fotod ja enda omadele olen vajadusel vaid pisut kontrastsust lisanud.

Pikalehine mailane (Veronica longifolia) 21.07.2019

Pikalehine mailane (Veronica longifolia) 21.07.2019

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), floksid, seebililled ja admiralid

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), argentiina raudürdid, floksid, seebililled, admiralid ja vana kaev 16.08.2019

Üks asi veel, mis on nende aastatega muutunud – minu blogipostituste sõnade arv on vaikselt, aga pidevalt suurenenud ja see on väga, väga imelik. Seda viga saab tegelikult parandada (samas kardan, et tänase lugulauluga püstitan jälle uue rekordi). Veel luban iseendale ja ka lugejatele, et püüan iseendaks jääda ja kirjutada aiast ja seal toimuvast ausalt ja ilustamata, ehkki alati pole see kerge. No ei ole aias tegutsemine üks pidev lust ja lillepidu! Liiklus siin blogis viimastel aastate tuntavalt tihenenud ja sellest omakorda tekib mingi seletamatu surve lugejate ootustele vastata. Püüan sellele mitte mõelda, ehk õnnestub. Kellel samad mõtted peas liikunud, saab aru. Muidugi olen ma tänulik kõigile, kes mu aiaheietusi loevad ja pilte vaatavad, sest muidu ei näeks neid mitte keegi. Kes neid arvutist näha tahaks? Kommentaaridele püüan ka hoolsamalt vastata, aga vahel unustan lihtsalt siia blogisse vaadata ja nii need päevad ja nädalad lähevad.

Tänased pildid on suht suvalised, aga neile on ühine see, et olen Google’i fotopangas nende juurde kirjutanud “hea”. Ju need siis mingil hetkel mulle head tundusid 🙂

Kevadeni on 27 päeva, tegelikult isegi 26, sest tänane päev saab kohe läbi. Külvimuld ja hunnik seemneid juba ootavad!

Harilik rõngaslill ja majaots

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) 26.07.2019

 

 

 

 

Väljas on veebruar täna … ja väljas ulub vinge tuul, nagu ikka. Üleeile sadas isegi lund, aga üsna hilja õhtul ja see oli hommikuks juba peaaegu sulanud. Kokku olen sel talvel vaid kolm korda lund näinud, sedagi ainult korraks. Esimene roheline talv minu elus. Reedel, kui päike paistis, oli selline kevadetunne, et tekkis vastupandamatu tahtmine maale sõita, aga mõistus sai võitu. Nii mõnigi aiapidaja rohib, kaevab ja isegi istutab, aga mina arvan, et vihmaussid ja muud mutukad, kes mullas elavad, tahavad rahus olla. Kannatan veel – lappan eelmise suve pilte, sorteerin seemnepakke, ostan uusi ja planeerin, kuigi tean, et need jäävadki enamasti mu pähe või paberile.

Monardast olen tahtnud ammu kirjutada – see on minu aia taim, sest ta saab enamasti ise hakkama, laieneb peenras hoogsalt, on värviline ja pakub silmarõõmu juulist hilissügiseni välja. Ja välimus on tal ju vastupandamatu – selline korratu, tõepoolest oleks tal nagu pea sassis, nagu kirjeldab üks väga põhjalik Maakodu artikkel. Ma ei ole täheldanud, et ta oleks lillepeenra kõige suurem mesilasemagnet, aga ju siis on tema õitsemise ajal aias teisi taimi, kes erinevatele liblikatele ja kiletiivalistele suuremat huvi pakuvad, näiteks lavendel. Monarda ei ole sellegipoolest kõige lihtsam lill – et torkad ainult mulda ja kasvatab meeletu puhma. Ei – ebasobivate tingimuste puhul (pindmised juured ei talu põuda) võib ta ka suht rääbakas välja näha.

Punane monarda (Monarda didyma) 21.07.2019 (2)

Punane monarda (Monarda didyma) 21.07.2019

Esimene monarda oli punane ja sain ta 2015. aasta mais mu õe aiast. Ta torkas selle taime maja otsa suure kivi kõrvale ja mingi osa sellest on samas kohas tänaseni ja võitleb seal kollase päevaliiliaga. Kohe alguses sain aru, et see on vale koht ja ta tahab laienemiseks palju rohkem ruumi, aga midagi talle seal poolvarjus meeldib. Väetanud ma teda ei ole, lisanud kunagi ehk pisut komposti. Seda esimest taime jagasin 2018. aasta mais naabrinaisele ja kolm juurejuppi istutasin ümber valgemasse kohta ka oma aias. Too põuane suvi  talle üldse ei sobinud ja kõige rohkem kuivasid just need taimed, kes oli lauspäikese käes.

Punane monarda 11.07.2019

Punane monarda alustamas 11.07.2019

Punane monarda 21.07.2019

Punane monarda, see esimene 21.07.2019

Teine monarda tuli mu aeda Naage külast ÜM aiast 2016. aasta mais. Sordimine jälle ei tea – ta on ilus ja roosa, aga hakkab pisut hiljem õitsema kui punane ja lõpetab ka varem. Kasvukoht on tal ka muidugi päikese käes ja vana ploomipuu all – ehk õitseb ta selle tõttu kiiremini läbi? Ta on madalam ja haruneb vähem kui punane, mistõttu puhmas on kompaktsem. Lavendlite sinise värviga sobib see roosa toon suurepäraselt ja vist on minu lemmikmonarda. Teisel kasvuaastal olen ta õied ära lugenud – 20 tükki sain, edaspidi loobusin 🙂 Lamedalehise ogaputke on oma naabrusest välja trüginud ja muudkui laieneb. Sel kevadel peab jagama hakkama.

Roosa monarda 2.07.2018

Roosa monarda 23.07.2018

Roosa ja punane monarda 28.07.2019

Roosa ja punane monarda 28.07.2019

Kolmandad monardad külvasin 2018. aastal ise. Seemned olin ostsin Anija aiaringi kevadkonverentsilt juba 2016. aastal – aiapäevikus kõik kenasti kirjas, isegi hind: Bergamot Monarda didyma ‘Panorama Mixed’ (Mr. Fothergills, 1.10). Pilt pakil lubas erinevaid värve ja seda ma ka sain. Seeme oli maruväike, torkasin neid mulda umbes 15 tükki – lugesin üle, et mitte monardametsa kasvatada. Mulle nimelt ei meeldi terveid ja tugevaid taimi ära visata. Siinkohal meenub üks telesaade, kus üks Tartu botaanikaaia aednik ütles, et tõelise aedniku tunnus on see, et ta viskab aeg-ajalt taimi ära. Millal minust aednik saab? Ilmselt mitte kunagi, kuigi mingid invasiivsed püsikud tassin ma juba rahumeeli kompostihunnikusse, kus nad lähevad teisele ringile – saavad mullaks ja tulevad peenrasse tagasi.

Monarda (Monarda didyma) 8.06.2018, külvatud

Monarda (Monarda didyma) 8.06.2018, külvatud11.03. välja istutatud 26.05.

Monardat on aknalaual kerge kasvatada – kasutasin mullasegu vahekorras ⅔ külvi- ja pikeerimismulda, ⅓ musta mulda, peale sõelusin ca 0,5 cm külvimulda. Pakil oli kirjas, et seeme idaneb 10-30 päeva, aga minu 11. märtsil külvatud 15 seemnest tärkas esimene taim juba kuue päeva pärast ja 30. märtsiks oli külvikarbis 8 tükki (hiljem tärkas viis tükki veel). Taimed pikeerisin 15. aprillil (9 tk) ja viimased 29. aprillil (4 tk). Üks taim 13st oli üsna väike ja niru, aga aeda olen istutanud nad kõik (26. ja 31. mail). 2019. aasta suvel nägin siis esmakordselt õisi – tore, et need olid värvid, mida mul seni veel ei olnud – enamasti helelillad, aga sekka ka mõni tumedam ja üks roosa. Otse loomulikult istutasin ma need taimed jälle liiga lähestikku (sest sobilikku suurt pinda lihtsalt ei olnud käepärast), nii et varsti tuleb neidki hakata ümber tõstma. Monarda vajab laiutamiseks ruumi!

Monarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’ 21.07.2019

Helelilla monarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’ 21.07.2019

Punane ja helelilla monarda 4.08.2019

Vana punane ja uus seemnest kasvatatud helelilla monarda 4.08.2019

Lilla monarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’ 18.08.2019

Lilla monarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’ 18.08.2019

Helelilla monarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’ 18.08.2019

Helelilla monarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’ 18.08.2019

Monardadest, nende kasvatamisest ja kasutamisest (tee!) on internetis palju kirjutatud, aga tänase jutu lõpetuseks tahan veel öelda, et selle lille nimi on mu meelest erakordselt õnnestunud ja kaunis. Kiire guugeldamine annab tulemuse, et selle nime eest tuleb taas tänada Carl von Linnéd, kes nimetas selle lille hispaanlasest arsti ja botaaniku Nicolás Monardese auks. See mees kirjeldas Põhja-Ameerika floorat juba aastal 1569 ja paljude taimede hulgas, mida ta tutvustas, oli ka indiaanlaste seas hinnatud ravimtaim monarda.

Monarda erinevad sordid ei anna mulle siiski rahu – enamasti on seemnepakkidele kirjutatud Monarda didyma, kuigi õite välimust uurides ei ole nad sugugi sarnased (mõni kasvatab õisikule nö teise korruse peale, teised mitte). On ju olemas ka Monarda fistulosa ja Tallinna botaanikaaias olen pildistanud ka isendit, kelle juures oli silt Monarda russeliana. Eh, pean seda asja veel uurima. Sidrunmonardat olen ka seemnest kasvatanud, aga tema on suvik ja teine teema.

Monarda russeliana Tallinna botaanikaaias 20.08.2019

Monarda russeliana Tallinna botaanikaaias 20.08.2019

Loodan, et ma leian oma monardadele aias tulevikus parema koha. Tahaks ju ometi laiuvaid monardamassiive näha! Hetkeseis on aga just selline. Varsti tahaks teada, kas need vanad 2016. a. seemned veel idanevad ja kuhu ma need taimed sel juhul panen? Ja valget monardat mul veel polegi. Peab kevadel hankima.

Jõulud olid meil jälle mustad, aga sellega peaksime juba harjunud olema. Lumi, mille järele kõik igatsevad, leevendaks pigem seda valgusepuudust, mitte et kõik ilmtingimata teid puhtaks rookida või suusatada tahaks. Lund ootan natuke minagi, sest lumi on valge ja valge on ilus! Kohe kuidagi ei taha aga libedust ja jääpurikahirmu vanalinna tänavatel. Täna tulid külmakraadid ja välja puhub vinge põhjatuul. Mis aga kõige olulisem – päev oli täna juba tervelt kaks minutit pikem ja nädala pärast on valget aega veel kümne minuti võrra rohkem.

Jõulud on selline vaikne ja rahulik aeg, kui saab neid päris oma mõtteid mõelda. Kõige muu kõrval on see ka aeg, kui ma mõtlen palju oma emale ja sellele, kuidas pere kogunes jõulude ajal sinna maakoju, kus ma praegu aeda harin. Ruumi oli alati vähe ja kuusk oli vahel kipakas, aga sellised asjad ei häirinud. Kunagise koduga seostub mulle alati natuke liiga palav köök, söök pliidil ja preahjus ja lõputu küpsetamine, sünnipäevad ja külarahva kokkusaamised, kus alati lauldi.

Mis puudutab laulmist ja kokkamist, ei saa ma emale ligilähedalegi, aga on hetki, kus ma oma üllatuseks olen avastanud kuivõrd tema moodi ma olen. Ma loen päevi talvise pööripäeva ja kevade alguseni. Ma panen lilli vaasi alati ükshaaval (ema kimpudes pidi alati ka kõrrelisi olema). Kui vanasti tuli televiisorist mingi kole film (pommitamine või hoidku jumal, midagi erootilist!), siis juhtis ema minu ja õe mõtteid alati eemale küsimusega “Kuhu me kevadel lilled istutame?” (nagu see meid sel hetkel hirmsasti oleks huvitanud). Mina esitan sama küsimust, kui uinudes on vaja lolle mõtteid eemale peletada – see töötab alati! Neid asju on veel, kus meie arvamused kokku langevad, aga need jäävad aiandusest kaugemale (no näiteks see, et viisakas inimene ütleb alati “Tere!”).

Väga mõjuvatel põhjustel ei saanud ta ise aktiivselt aiaga tegeleda, aga huvi aianduse vastu olen ma ilmselt temalt pärinud. Miks ma muidu leidsin maakodu raamaturiiulist hulga vanu aiandusalaseid raamatuid? Need on seal muidugi alati olnud, aga ma ei ole kunagi mõelnud, kes neid ostis ja luges. Ilmselt ikka ema ise, sest tagantjärele meenutades oli ta maniakaalne puude ja põõsaste lõikaja. Kuna ta ise seda teha ei saanud, siis juhendas ta innukalt teisi pereliikmeid. Isa aia vastu erilist huvi ei tundnud, aga selliseid kõrgeid ja sügavate vahekäikudega vana kooli peenraid teha ta oskas.

Läinud aastale olen ka tagasi vaadanud ja täitsa rahul olen. Tänada tahaks ka – esmalt muidugi lahkeid naabreid, kes autoga või muul moel on abi osutanud. Siis veel kõiki armsaid inimesi, kes sel aastal mu aeda on külastanud ja häid mõtteid jaganud. Aitäh tahan öelda ka kõigile neile, kes mu blogi on üles leidnud ja siia ehk teinegi kord tagasi tulevad.

No vot – seekord siis sellised mõtted ja otsapidi on nad tegelikult juba uues aastas. Kuhu ma järgmisel kevadel lilled istutan? 🙂 Kevadeni on aga (tänast arvesse võtmata) kõigest 83 päeva!

Rahulikku aastalõppu ja head uut aia-aastat kõigile!

Tulp on jõululill

Vana tartu roos ja 2019. aasta uued tulbid (‘Purissima’)

Kalmistul käidud ja küünlad süüdatud. Perega on jõululauas istutud ja kinke jagatud. Ilm on ebajõululik – maa on must, päeval tuhises tuul ja igal pool on hirmus libe, sest eile kallas vihma ja öösel tulid külmakraadid.

Ma ei ole suurem asi kristlane ja pühitsen pigem valguse võitu pimeduse üle. Homsest hakkab päev jälle pikemaks minema. Nüüd saab hakata kevadet ootama!

Ploomiõied

Kauneid pühi!

Täna on teise jõulupüha õhtu ja päev oli juba tervelt kaks minutit pikem kui jõululaupäeval! See, et päevad lähevad vähehaaval pikemaks ja valgemaks, on minu suurim jõulurõõm ja paaril viimasel aastal üks põhjustest, miks ma neid pühasid ootan. Perega koos olemine on muidugi ka tähtis, aga see siin on aiablogi ja ma püüan teemas püsida.

dsc05559

Otsisin tükk aega jõuluteemalist pilti, mida tänase jutu juurde sobiks panna ja lõpuks leidsin – selles on valgust, ootust ja parajal määral nostalgiat. Marie Underi luulerida “Mu kevad algab pääle jõulu juba …” asetab selle veel eriti kenasti konteksti.

Uus kevad tuleb jälle, selles pole kahtlust. Ootaja pikka aega aitavad leevendada kodu- ja võõramaised aiablogid, instagramipildid ja videod Youtube’s. Minu vaieldamatud lemmikud ja inspiratsiooniallikad on lummavate maastike looja Piet Oudolf Hollandis, mittekaevamise guru Charles Dowding Inglismaal ning katteviljeluse eestkõneleja, Rootsi harrastusaednike seas hetkel suureks staariks tõusnud Sara Bäckmo.

Lemmikraamatud

Soovin kõigile, kes juhuslikult või juhatuste abil siia blogisse iial sattunud – rahulikku aastalõppu ja kena kevadeootust!

Nädalajagu hallaöid on oma töö teinud ja täna tuli maha ka esimene lubatud lörts. Eelmise korra õieilust ei olnud eile aias just väga palju järel. Vaatasin oma märkmetest, et täpselt aasta tagasi oli sooja 10-11 kraadi, eile aga vaid 4-5 kraadi ja tuul tegi olemise veel kõledamaks. Mütsi ja soojade riietega oli aga äraütlemata mõnus aias toimetada ja mingil hetkel oli isegi midagi päikeselaadset taevas näha.

Tuulepuuduse üle sel aastal kurta ei saa ja kõik puud on nüüd sisuliselt paljad, välja arvatud  mõned õunapuud all aias. Riisusin majaesist ja lõikasin maha külmast räsitud püsikud – hostad, preeriapäevalilled, seebililled ja viimased päevaliiliad. Astrid ja ahtalehised peiulilled rändasid ka komposti, aga mõned suvikud on ikka väga vaprad ja kui lõvilõual, mets-kassinaeril ja isegi rõngaslillel on veel õisi küljes, siis võivad nad veel minu poolest peenras olla. Ühe portsu panin ka tulpe maha, aga suurem osa ootab veel oma järge. Tassisin õunu komposti ja võtsin üles peedid. Petersell rohetas kutsuvalt ja oleks pidanud linna kaasa korjama, aga ei jõudnud.

Kes meil siis aias veel õitsevad? Kukehari ja õiekas aster muidugi. Kaunis aster on veel kinni ja ma pole kindel, kas ta jõuab sel aastal lahti minna. Vaatamata krõbedatele öökülmadele on üllatavalt kobedad kivikilbikud (eriti lilla), krüsanteemid ja valge muskus-kassinaeris.

Nädalal lõpus lubatakse küll vihma, aga ka 7-8 soojakraadi. Maad pole veel jõudnud kaevata ja tulbid ja küüslaugud veel maha panemata. Ei, aiahooaeg ei ole läbi.

Naabrinaiselt sain kõrvitsat – hakkan nüüd salatit tegema. Jõuludeni on täpselt 60 päeva.

Lilla kivikilbik 24. oktoobril

Lilla kivikilbik 24. oktoobril

Kukehari ja õiekas aster

Õiekas aster ja kukehari

dsc07979

Pärast esimesi hallasid

dsc07793

Vana vahtra lehed polegi kõik kollased

Kahel päeval olen sõitnud erinevaid radu pidi põhjast lõunasse ja tagasi ja Eestimaa loodus on praegu ikka ilus küll! Puud on päikeses punakollasekirjud ja maastikud hingematvad! Viimaste päevade sügistormid ei ole olulisel määral lehti alla puistanud ja ka öökülmad ei ole veel kurja teinud. Lilli on aedades väga palju näha.

Sel nädalavahetusel ma seega jälle maale ei jõudnud. Panen üles eelmise pühapäeva pildid – mõned klõpsud jõudsin metssea passimise kõrvalt ikka teha.

Lehtertapp Sunrise serenade muudkui õitseb

Lehtertapp Sunrise serenade muudkui õitseb

Aster Pompon, taustal sidrunmonardad

Aster Pompon, taustal sidrunmonardad

Kukehari, ilmselt Herbstfreude

Kukehari, ilmselt Herbstfreude

Muskus-kassinaeris (Malva moschata) teisel ringil

Muskus-kassinaeris (Malva moschata) teisel ringil

Valge kivikilbik ja viimased raudürdid

Valge rand-kivikilbik Snowgloth ja viimased raudürdid

Spinat-kermesmari (Phytolacca acinosa) muudab värvi

Spinat-kermesmari (Phytolacca acinosa) muudab värvi

Peet Bordo AS ja porgand Nantaise 2

Peet Bordo AS ja porgand Karlena

Leevike söögilaual

Leevike söögilaual

Püüdsin pildile ka puukoristaja (Sitta europaea)

Püüdsin pildile ka puukoristaja (Sitta europaea)

Linna kaasa lisaks õuntele, kurkidele ja suvikõrvitsatele

Linna kaasa (lisaks õuntele, kurkidele ja suvikõrvitsatele)

Oktoober on käes ja loodetavasti soojad ilmad jätkuvad. 10 kraadi on ju sama soe kui juuni alguses sel aastal, nagu üks kena inimene täna meenutas. Tahaks ikka labida sel sügisel veel maasse lüüa, paraku on seni muud tegemist olnud. Tänavune porgandisaak innustab, sest selliseid hiiglasi pole ma veel eales oma aias kasvatanud, kuigi pildi põhjal pole sellest ehk aru saada. Ja lõpetuseks – sidrunmonardad on vaasis imeilusad, lõhnavad hästi ja püsivad kaua.

Kaks nädalat möödus lennates ja maale sõites võisin vaid aimata, mis mind seal ees ootab. Ja nii oligi – rohi oli mühinal kõrgeks kasvanud ja õunad puude all mädanenud. Kasvatasin muskleid kastemärga muru niites ja õunu komposti tassides. Lõikasin maha vanad kollased lõhislehised päevakübarad ja paar ämbritäit tuli ka teisi hääbunud õisikuid.

Ilm on septembri esimestest päevadest alates olnud geniaalne! Mis põhiline – sooja on 20 kraadi kanti pea iga päev. Õitsejaid on palju ja saaki tuleb, isegi juuni lõpus kompostihunnikusse visatud kurkidelt, mida polnud üldse plaanis kasvatada (parim enne 2011!).

Linnud on puude-põõsaste otsa isegi pihlakaid ja arooniaid jätnud. Meie gurmaan-kährik on martsipanialuse täiesti tühjaks söönud, teised sordid ei paista teda huvitavat.

Eile valitses maal valdavalt jumalik vaikus, ainult paar korda oli muruniidukite kärinat kuulda. Värvid hakkavad vähehaaval sügiseseks muutuma ja õunapuude all hõljub õunaveini lõhn.