Enam rohkem suvi ei saagi olla – kuiv ja kuum periood kestab ja kõigile neile, kelle reisiplaanidele koroonaviirus kriipsu peale tõmbas, tuleb troopika koju kätte. Puhkajad rõõmustavad, aga mingites Eesti osades hakkab põud kimbutama. Lõõskava päikese käes on kõik taimed longus, aga seni on nad ennast hommikuks jälle püsti ajanud. Esmaspäevaks lubatakse äikesevihma ja ma nii loodan, et see jõuab ka meie õuele.

Kastmisega hoian end siiski tagasi. Meil on käsipumbaga vana kaev õue peal ja sealt vee kättesaamine on suht vaevaline. Teiseks olen ma see imelik tüüp, kes mõtleb põhjaveele ja mageveevarudele ja veel sajale asjale. Kuivaperioodidel vaatan ma alati kerge hämminguga neid, kes päise päeva ajal vihmutid aias tööle on pannud. Ma ei ole ka see inimene, kes üldse midagi ei kasta, aga püüdlen selle poole. Praegu saavad paar korda nädalas vähemalt noored istutatud taimed mingi veekoguse kätte. Tulevikus peaks investeerima suurematesse anumatesse, kuhu vihmavett koguda.

Kogu selle vee- ja põuajutu peale on hea edasi minna nende taimede juurde, kes kasvavad ise ja kellel on tänavu hea aasta. Ühed sellised on kibuvitsad, kes õitsevad erakordselt kaunilt. Imetlen nende roosade õitega kaardus oksi iga kord, kui rongiga maale sõidan – terve raudteeäär on neid täis! Minu aias on üks põõsas, kes kasvab loomulikult kõige ebasobivama koha peal keset tikripõõsast täpselt ühe kitsa teeraja ääres. Sel aastal on temalgi rekordkogus õisi, aga head pilti temast veel ei ole.

Kibuvits (Rosa) 25.06.2020

Kibuvits (Rosa) aiatee ääres. Sealt alates laiub džungel 🙂

Teine superõitseja on sel aastal vana roosa pojeng. Eile ei olnud kõik õied veel päris avanenud, aga need, mis lahti olid – suuremad ja uhkemad kui kunagi varem! Imetlen alevist läbi jalutades aedu, kus pojengid kasvavad pikas reas ja eriti uhked on ühes aias valged põõsad. Samas tean, et imetlemisega ma sedakorda piirdungi, sest uusi pojenge hankida ei ole hetkel plaanis. Ei ole minu lill ja sellegi roosa põõsa toestamise õige aja magasin jälle maha. Eh!

Roosa pojeng (Paeonia officinalis) 25.06.2020

Roosa pojeng (Paeonia officinalis) 25.06.2020

Roosa pojeng (Paeonia officinalis)

Roosa pojeng (Paeonia officinalis)

Sõrmkübaralilledega olen sel suvel esimest korda tõeliselt rahul. Istutasin eelmise aasta mais seemikuid paari kohta ümber ja nad on ometi kord normaalses kohas (mitte kuskil flokside taga) ja vaadeldavad ja mis põhiline – ilma erihoolitsuseta ilusad ja suhteliselt lopsakad. Nad õitsevad lilla vägiheinaga samal ajal ja see kombo on ka päris kena, kuigi vägiheina õied kipuvad kiiskava päikese käes pisut närtsuks muutuma.

Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea) ja lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) 25.06.2020

Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea) ja lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) 25.06.2020

Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea) 25.06.2020

Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea) 25.06.2020

Kurekellad õitsevad kuumaga kiiresti ära ja avastasin eelmisel aastal kasvatatud taimede seas ka ühe anomaalia. Märkmetes on kirjas, et selles teatud kohas peaks kasvama ‘Nora Barlow’, aga seemnete sekka on sattunud vist mingi Winky Double-seeria seeme – väga põnev variant igatahes, pealegi ei teadnud ma varem sedagi, et mingi püstise õiega Winky-kurekell üldse olemas on.

Peaks olema kurekell 'Nora Barlow', aga välimus on hoopis winky double'i moodi

Peaks olema kurekell ‘Nora Barlow’, aga välimuse järgi oleks nagu pigem Winky Double

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) 'Nora Barlow Mixed' ja hosta

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow Mixed’ ja hosta

Kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus), verev sõrmkübar (Digitalis purpurea), vägihein (Verbascum phoeniceum)

Kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus), verev sõrmkübar (Digitalis purpurea), vägihein (Verbascum phoeniceum)

Kurerehad alustavad ja tegelikult oli verev kurereha ‘Vision Pink’ eile juba väga palju õisi, aga pilti täna näidata ei ole – olen temasti miskipärast fotokaga mööda jooksnud. Puishortenisa ‘Annabelle’ õisikud lähevad iga korraga järjest suuremaks – ei jõua ära oodata, millal nad õide puhkevad! Kuldlauk pingutab kõigest väest, aga tema on ka teiste taimede vahele kinni jäänud ja ma ei taba iial seda õiget hetke, millal ta välja kaevata ja mujale istutada. Kollane päevaliila on sel aastal üsna tagasihoidliku õiega – teda lämmatab punane monarda, keda olen sellest peenrast korduvalt välja kaevanud. Kohe-kohe saab pilte suurest tähtputkest – seni on nooruke ‘Lars’ ainus, kes õitseb. Üks vapper õitseja on veel – aed-liivatee ehk tüümian, kes on tänavu oma väikeste valgete õitega eriti kaunis. Kase all valendab karvane kadakkaer ja peenardes sinetab aedsalvei.

Verev kurereha (Geranium sanguineum) 'Vision Pink' 23.06.2020

Verev kurereha (Geranium sanguineum) ‘Vision Pink’ 23.06.2020

Puishortensia (Hydrangea arborescens) 'Annabelle'

Puishortensia (Hydrangea arborescens) ‘Annabelle’ kasvatab õisikuid

Aed-liivatee ehk tüümian (Thymus vulgaris)

Aed-liivatee ehk tüümian (Thymus vulgaris)

Aedsalvei (Salvia officinalis)

Aedsalvei (Salvia officinalis)

Vana valge taluroos on tänaseks lõpetanud ja järgmine lõhnaja ebajasmiin on teatepulga üle võtnud. Eelmise aasta õiterohkusele jääb ta seekord alla, aga lõhn on sellegipoolest joovastav. Nii ma siis käin ja nuusutan 🙂 Selle tapva kuumusega aias rabeleda ongi suht mõttetu. Aias puude varjus saaks täitsa olla, aga nii pea, kui otsustad midagi asjalikku ette võtta, ilmuvad suured ja vihased sääsed. Eile sai siiski suur hulk tööd ära tehtud, sest M tuli maale kaasa – niitis majaümbruse murulapid üle, aitas lillherneid vingemate toigastega toestada ja püüdsime päästa seahernest, kes oli juba maja taga pikali vajunud. No ei jõua igale poole õigel ajal! Eilse abi eest olen igatahes üüratult tänulik – aitäh, M!

Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) ja vana vaher

Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) ja vana vaher

Ma ei mäleta, millal ma viimati metsmaasikaid kõrre otsa ajasin. Jaanilaupäeval võtsin asja ette – korjasin eestoa akna alt marju ja meenutasin endamisi meie kandi kunagisi parimaid metsmaasikakohti, kus nüüd on majad ja muru. Kuumade ilmadega lähevad mõtted vahel rändama.  See on hea aeg südasuvise keskpäevavaikuse kuulamiseks ja niisama olemiseks (ikka oskan, kui tahan!). Isegi linnud peavad siestat ja vaid mõni üksik kärbes piriseb kuskil toas – just nagu kunagi lapsepõlves.

Metsmaasikas (Fragaria vesca) 23.06.2020

Metsmaasikas (Fragaria vesca). Akna all rohu sees paistsid suuremad, aga magusad olid ikka

Täna on suve esimene päev ja mina pidin ennast lausa tagasi hoidma, et linna jääda ja mitte maale minna, kuigi väga oleksin tahtnud – ilmad on jumalikud ja maal on praegu lihtsalt ilus olla! Iseennast tundes tean aga, et ega ma kaua maakodus niisama iluleda ei oska – ikka peab midagi rohima, lõikama või sonkima.

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia) 2

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Eile olin paraku liiga tubli ja tegin oma paremale käele (arvutihiire- ja aiakühvlikäsi!) natuke haiget – annan talle siis täna natuke puhkust. Vahel tabavad mind töösööstud – kui midagi olen ette võtnud, siis enne ei lõpeta, kui asi tehtud – mis siis, et tunnen ise ka, et vist pingutan üle. Juba pikemat aega oli korda tegemata üks suuremat sorti püsikupeenar maja otsas, kus vägiheinad ja sõrmkübaralilled olid umbrohuga võidu juba alustanud. Eile võtsin siis selle istutusala ette – lisaks rohimisele kiskusin tagumisest servast välja suuremates kogustes naati ja orasheina. Püüdsin harvendada ka invasiivseid püsikuid, aga see töö jäi pooleli, sest nägin seal kõrgete taimede varjus õigel hetkel üht hiigelsuurt kärnkonna ja ei tahtnud teda segada.

Põld ja teerada värava taga

Teerada üle põllu koduväravani. Aitäh, naabrinaine!

Miks mul on tunne, et rohi kasvab sel aastal kohe erilise hooga? Maja taga on isegi põlluhein silmatorkavalt kõrgem ja kõrs jõulisem kui kunagi varem. Tean, et see tunne pole uus 🙂 Ja sääsed on ka suuremad ja hammustavad valusamalt kui varasematel aastatel, tegelikult ka. Tööpuuduse üle kurta ei saa – mõne peenra olen juba kaks korda üle käinud, peenraservade pügamisest rääkimata. Mitmes kohas on mul uued ja noored taimed, nii et umbrohu jaoks musta mullapinda jätkub. Õnneks kasvavad ka kõik ettekasvatatud taimed kenasti, kuigi vihma on juunikuus meie mail täpselt kaks korda sadanud. Paar nädalat tagasi istutasin suure portsu taimi tuhkkuiva mulla sisse selle teadmisega, et järgmisel päeval hakkab paduvihma sadama. Hakkaski, aga Lõuna-Eestis, mitte meil.

Kurekell (Aquilegia vulgaris) 'Clementine Rose'

Kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Clementine Rose’

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) 'Nora Barlow Mixed'

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow Mixed’

Muidu on kõik kenamast kenam! Minu taimetallaja ja peenrakraapija on vist uutele jahimaadele siirdunud ja olen hakanud noortaimede kaitseks peenardesse torgatud roikaid vaikselt välja tõmbama. Vanal valgel taluroosil on hea aasta – meil kasvavad nad praktiliselt sirelivõsas, aga õitsevad rikkalikult, kuigi valgust on neil seal vähevõitu. Punased pojengid on hoos – õied on hiiglaslikud, aga eelmisel aastal oli neid rohkem. Ebajasmiin on alustanud ja harilik öölill lõhnab nii peenras kui suvalises tikripõõsas. Sirelid, piibelehed ja jumikas lõpetanud ja talutulpidel murdsin alles eile ära närtsinud õiekuprad – lugesin ära ka, sain 43 tükki. Eestoa akna all valmivad metsmaasikad – ilusad, suured ja magusad!

Punane pojeng (Paeonia officinalis)

Punane pojeng (Paeonia officinalis)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) 3

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Rõõmu teevad suured tähtputked, kelle ostsin eelmisel aastal ja kes näitavad vähehaaval oma punast värvi. On kurekellaaeg – eelmisel aastal ette  kasvatatud uus roosa kurekell õitseb ja muidugi vana olija Nora Barlow, kes on samal kohal päris mitu aastat kasvanud ja vajaks nüüd juba uuendamist. Turkmeenia lauk loob pead ja uus tulija roomav akakapsas õitseb ja roomab vaikselt – temagi sinine õis on igati atraktiivne. Eelmisel aastal tuli mu aeda esimene hortensia ‘Annabelle’ ja rõõm oli suur, kui ühel päeval nägin, et temagi kasvatab õiekobararaid!

Suur tähtputk (Astrantia major) 'Lars'

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Lars’

Roomav akakapsas (Ajuga reptans) 'Chocolate Chip'

Roomav akakapsas (Ajuga reptans) ‘Chocolate Chip’

Linnu-uudiseid ikka ka. Musträstas oli katuseräästa alla pesa teinud ja armas oli jälgida, kuidas isaslind teda hoolega toitmas käis. Nädal hiljem oli pesas juba neli poega ja tänaseks on pesa tühi ja vanalinnud on uue trillerdamisega hoos. Vareste permanentne kraaksumine aia taga kuuse otsas ei ole nii hea uudis, aga ehk on seegi ajutine nähtus. Rongad on igatahes kadunud.

Musträstad pesas

Musträstad pesas

Ma ei ole eriti usin ja osav pildistaja, aga aiaelu fotoaparaadita ei ole ikka see. Ühel palaval päeval hakkasin vannist kannuga vett võtma, aga toetasin teist kätt vanni servale pisut hooletult ja fotokas (alles eelmisel suvel ostetud!) libises sujuvalt üle randme vanni põhja. Võite ainult ette kujutada seda rämedat serbiakeelset sõimu, mis sellele järgnes, aga teha ei olnud enam midagi. Teadjamad rääkisid, et digifotoka keemiline pesemine maksab rohke kui uus aparaat. Nii ma siis samal õhtul uue pildimasina ostsingi ja olen selle otsusega väga rahul.

Harilik lottsuru (Hemaris tityus) ja harilik öölill (Hesperis matronalis)

Harilik lottsuru (Hemaris tityus) ja harilik öölill (Hesperis matronalis)

Täna hommikul tõusis päike 4:02, homme juba 4:03, aga ööd on veel valged! Ilusat jaaniaega, seltsimehed unetud!

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) 20.06.2020

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris)

Metsmaasikas (Fragaria vesca)

Metsmaasikas (Fragaria vesca)

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Kevad hakkab läbi saama ja natuke kahju on. Rohelise erinevad varjundid on muutumas ühtlaseks täidlaseks tooniks ja aed on korraga väikseks jäänud. Alles hiljuti oli ruumi nii palju ja ka all oli aias valgust palju rohkem. Valge klaar puistas õielehti juba eelmisel pühapäeval, viimased tulbid ja teised kevadlilled lõpetavad, suvelilled pole veel alustanud – selline kummaline üleminekuaeg on ja mitte ainult looduses, vaid hinges ka.

Valge klaar 5.06.2020

Valge klaar 5.06.2020

Täna on tagumine aeg veel mõned mai lõpupäevadel ja juuni esimesel nädalal tehtud pildid blogisse panna, sest homme on vaja juba uusi arenguid jäädvustada. Loodan, et viie päeva jooksul pole aias jälle midagi hullu korda saadetud. Mõni taim on vahepeal loomulikul teel ära õitsenud, aga seda küll enam näha ei taha, et mõni lill on lindudele ülemäära meeldinud ja katki nokitud. Üks eriti armas taim oli ühel päeval lausa juurega maast välja tõmmatud ja enam uuesti kasvama ei läinudki. Sellest mehhiko vanikkuljusest oli mul tõsiselt kahju, aga hakkan vaikselt sellest kaotusest üle saama.

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens Cav.) 23.05.2020

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens Cav.) 23.05.2020 oli kaks päeva hiljem mullast välja tõmmatud 😦

Õnneks on õitsejate hulgas palju positiivses mõttes üllatajaid ja neidki, kes kukalt kratsima panevad. Üks kummaline lill on kroonjas ülane, kes tuli mu aeda kaks aastat tagasi. Üldiselt on ta külmaõrn, aga eelmisel kevadel ajas ennast jälle mullast välja. Teisel aastal ta eilist silmailu enam ei pakkunud – kaevasin nad üles ja istutasin mingid suvikud asemele. Ja ennäe – üks puhmas oli sel kevadel jälle hakkamas ja õitses päris uhkelt, aga meeldis peale minu vist kellelegi veel, nii oli ühel päeval õitest järel ainult sinine puru mustal mullal. Tegelikult on ta päris äge lill ja vääriks märksa rohkem tähelepanu – 2018. aastal õitses ta mul juunist külmadeni välja.

Kroonjas ülane (Anemone conoraria) 'St. Brigid Mix' 31.05.2020

Kroonjas ülane (Anemone conoraria) ‘St. Brigid Mix’ 31.05.2020

Teine üllataja on vist mingi naistenõges, kes tärkas argentiina raudürdi külvikarbis teist aastat järjest (ikka samast pakist). Kuskil nägin õitsemist alustava Mussini naistenõgese pilti ja oleksin tahtnud hüüatada – mul on just seesama taim! Aga no kindel ei ole. Kas faasseni naistenõges (Nepeta x faassenii) või mussini niastenõges (Nepeta racemosa) või keegi kolmas? Leht muljumisel eriti ei lõhna, selle proovisin järele. Kui keegi teadja aitaks teda määrata, oleksin väga tänulik.

Tundmatu naistenõges

Tundmatu taim, kes tärkas raudürtidega koos.

Kas mingi naistenõges

Kas mingi naistenõges?

Rohimine on ka muutunud igavesti põnevaks … ja paraku ka aeganõudvaks. Vanasti oli asi lihtne – oli malts, vesihein ja erinevad nõgesed, kelle sai kiirelt välja kitkuda. Nüüd uurin ja puurin iga lehekest – äkki on mõni väärtuslik seemik? Algaja aedniku hädad – ei tunne ju kõiki taimi! Üks on aga kindel – seemikutele oli eelmine ja ka tänavune talv meelt mööda, sest juba mullu märkasin, et punase siilkübara pojukesi oli rohkem kui kunagi varem. Aniisi-hiidiisopist ja lilltubakast üldse ei räägi – neid kerkib muruna! Suur rõõm oli esmakordselt leida lillat vägiheina ja ka sõrmkübaralilli peaks sel aastal rohkem tulema. Suhtun neisse loovalt – nii mõnigi jääb sinna kasvama, kus ta tärkas.

Poeedinartsiss (Narcissus poeticus)

Poeedinartsiss (Narcissus poeticus)

Vanadest olijatest õitsevad poeedinartsissid ja arendsi kivirik – ilusad ja valged mõlemad, kusjuures poeedinartsissid ei ole viimastel aastatel õiterohkusega eriti hiilanud ja needki vähesed ei taha eriti pildile jääda. Kivirik on palju fotogeenilisem ja tema puhmad laienevad iga aastaga.

Arendsi kivirik (Saxifraga x arendsii) 5.06.2020

Arendsi kivirik (Saxifraga x arendsii) 5.06.2020

Arendsi kivirik (Saxifraga x arendsii) 2

Arendsi kivirik (Saxifraga x arendsii)

Mägijumikas hakkas õitsema 29. mail. Tema on ukse kõrval nagu vana truu valvur.

Mägijumikas (Centaurea montana), esimene õis 29.05.2020

Mägijumikas (Centaurea montana), esimene õis 29.05.2020

Mägijumikas (Centaurea montana) 7.06.2020

Mägijumikas (Centaurea montana) 7.06.2020

Karulauk on ka selle kevade üllataja. Esmakordselt suutsin ma tuvastada, et ta on isekülvist paljunenud. Neli aastat võttis aega! Seni olid ainult puhmad vähehaaval laiemaks länud. Ju ma rohisin nende ümbrust eelmisel aastal siis õigel ajal. Kunagi proovisin teda ka poeseemnest külvata, aga alles hiljem sain teada, et idanevad ainult värsked seemned. Ma ei tea kui õige jutt see on.

Karulauk (Allium ursinum) 5.06.2020

Karulauk (Allium ursinum) 5.06.2020

Tegelikult pidin täna kirjutama viimast korda sel kevadel tulpidest, aga kukkus nii välja, et õied fotodel on seekord sinised ja valged. Piibelehed ja anemoonid jalgtee ääres jäid seekord ka välja, aga korraga kõike ka ei saa. Seekord siis nii ja tulpidest ja muust jõuan teine kord heietada.

Valge klaar õitseb veel 5.06.2020

Valge klaar õitseb veel 5.06.2020

Valge klaari alune 7.06.2020

Valge klaari alune 7.06.2020

Papagoitulbid (Tulipa) 'Black Parrot' ja 'Libretto Parrot' 31.05.2020

Papagoitulbid (Tulipa) ‘Black Parrot’ ja ‘Libretto Parrot’ 31.05.2020

On ikka kevad! Aias toimub endiselt igasuguseid asju. Keegi käib jätkuvalt mu värskelt kaevatud peenrajuppe kraapimas ja uued istutatud taimed on kõik okste ja toigastega turvatud – paistab, et see natuke isegi aitab. Lillherned on mitmekordselt pintseeritud (pagana linnud!), aga tänu sellele kasvatavad nad hoolega uusi võrseid – sellest kujuneb huvitav eksperiment! Iga kord, kui maale jõuan, vaatan kõigepealt kaod üle – alati on mõnel põõsal mõni muljutud või murtud oks. Kõik selle elan sügavalt ohates üle, aga kõige masendavam on näha pilti, kui äsja õide puhkenud tulbid on varre pealt maha murtud ja katki nokitud. Need kaod pole just teab mis suured, aga kuna sibulaid oli pakis vaid 4-5, siis on ikka kahju küll, kui viiest tulbist õitseb vaid üks või kaks. Üks tulbirida oli põhjalikult üles küntud, seal olid vanad Judith Leysterid – ma ootasin nede õitsemist nii väga! Ära nägin vaid kaks õit.

Triumftulp (Tulipa) 'Purple Flag' 29.05.2020

Triumftulp (Tulipa) ‘Purple Flag’ 29.05.2020. Kaks päeva hiljem oli ainult kaks õit järel …

Nii siis ongi, et pildistamisega peab kiirustama, sest kui täna on õis, siis homme ei pruugi seda enam olla. Kollased Apeldoornid ja valged Purissimad said vandaalidest puutumata rahus õitseda ja on lõpetanud. Mõni vana sort ei näidanudki sel aastal õisi ja panen siia nüüd fotod sel kevadel mu aias esmakordselt õitsvatest tulbisortidest, keda ma alles õpin tundma – keda vaja suvel üles võtta ja kes võib rahus mulda jääda.

Hiline täidiõieline tulp (Tulipa) 'Cartouche'

Hiline täidiõieline tulp (Tulipa) ‘Cartouche’, Oli neli õit, kolm on järel.

Hiline täidiõieline tulp (Tulipa) 'Cartouche' 2

Hiline täidiõieline tulp (Tulipa) ‘Cartouche’ 2

Triumftulp (Rembrandt-tüüpi tulp) 'Grand Perfection'

Triumftulp (Rembrandt-tüüpi tulp) ‘Grand Perfection’

Papagoitulp (Tulipa) 'Black Parrot'

Papagoitulp (Tulipa) ‘Black Parrot’

Papagoitulbid (Tulipa) 'Black Parrot' ja 'Libretto Parrot' 5.06.2020

Papagoitulbid (Tulipa) ‘Black Parrot’ ja ‘Libretto Parrot’ 5.06.2020

Hiline lihtõieline tulp (Tulipa) 'Sauternes'

Hiline lihtõieline tulp (Tulipa) ‘Sauternes’

Papagoitulp (Tulipa) ‘Estella Riijnveld’

Papagoitulp (Tulipa) ‘Estella Riijnveld’

Liiliaõieline tulp (Tulipa) 'Lilac Time'

Liiliaõieline tulp (Tulipa) ‘Lilac Time’ 5.06.2020

Liiliaõieline tulp (Tulipa) 'Lilac Time', tagaplaanil papagoitulbid 'Black Parrot' ja 'Libretto Parrot'

Liiliaõieline tulp (Tulipa) ‘Lilac Time’, tagaplaanil papagoitulbid ‘Black Parrot’ ja ‘Libretto Parrot’ 31.05.2020

Vanad talutulbid on ikka kõige armsamad ja nemad valge klaari all alles alustavad. Kunagi leidsin nad aiast ja istutasin peotäie sibulaid maja ette õunapuu alla. Kui möödunud talv ei olnud üldiselt tulpidele kuigi soodne, siis vana talutulp ei lasknud ennast soojast ja vesisest talvest häirida. Õisi on palju, kuigi nad on sellise pisut hapra olemisega.

Vanad talutulbid, meelespead ja viimased nurmenukud

Vanad talutulbid, meelespead ja viimased nurmenukud

Vana talutulp

Vana talutulp

Vanad talutulbid ja lõpetavad meelespead

Vana talutulp ja meelespead

Valge klaari õied

Valge klaari õied

Valge klaar puistab õielehti, vanad talutulbid alustavad ja meelespead lõpetavad

Valge klaar puistab õielehti, vanad talutulbid alustavad ja meelespead lõpetavad

Õitsejaid on muidugi veel palju rohkem, aga nendest tulevad pildid kunagi hiljem. Eile oli H abiks ja kahe peale sai korraga ära tehtud umbes kolme päeva töö. Aitäh, H! Läinud öösel sai aed ja värskelt istutatud taimed jälle sahmaka vihma ja elu tundub kohe palju ilusam!

Ploomiõied

Ploomiõied

Kaks nädalat koerailma on unustatud, sest juba laupäeval oli ilm suisa suvine. Eelmine kord kirjutasin, et läheb istutamiseks, aga tark ei torma. Laupäeval sain suure portsu taimi autoga maale viia (aitäh, KR!) ja nagu mu oma taimekasvatusest veel vähe oleks – Kristiine aiakeskusest läbi sõites haarasin kaasa kolm suuremat potti. Nüüd oleks vihma vaja, sest noored taimed kuivaksid päikese käes kiiresti ära. Istutan jaokaupa ja ega kõigile korraga maad ette valmistada ei jaksakski.

Kõik kahe nädala eest istutatud taimed olid elus, aga selle vahepealse külmaga eriti kasvanud ei olnud. Emadepäeval sai maja ümbrus esimest korda niidukiga üle käidud ja tänaseks on rohi jälle kõrge, eriti soojemates kohtades. Kui ma aga suudan mingil hetkel olulise (lilled ja linnulaul) ebaolulisest (üleüldine kaos) eristada, siis saab kauneid hetki kokku päris palju.

Tulp (Tulipa) kollane Apeldoorn 23.05.2020

Tulp (Tulipa) kollane Apeldoorn lõpetamas 23.05.2020

Tulp (Tulipa) 'Purissima' 23.05.2020

Tulp (Tulipa) ‘Purissima’ 23.05.2020

Praegu on brunnera, tulpide ja kitsekakra aeg. Kollane Apeldoorn, kes õitses tänu jahedatele ilmadele kauem kui kunagi varem, on tänaseks läbi. Sügisel panin mulda mõned pakid uusi tulbisorte ja nüüd on põnev vaadata, kas lubatud sort ja pilt pakil lähevad kokku.

Papagoitulp (Tulipa) 'Libretto Parrot' - esimesed õied 25.05.2020

Papagoitulp (Tulipa) ‘Libretto Parrot’ – esimesed õied 25.05.2020

Tulp (Tulipa) 'Purple Flag'

Tulp (Tulipa) ‘Purple Flag’

Tulp (Tulipa) 'Claudia' ja sügislille (Colchicum autumnale) säravrohelised lehed

Tulp (Tulipa) ‘Claudia’ ja sügislill (Colchicum autumnale). Paraku õitseb 12st maha pandud sibulast ainult üks

Aias on teisigi toone – ebaküdoonia esimesed õied, mõned punased ja roosad tulbid, aga praegu on valdavad värvid siiski sinine, kollane ja valge. Imeilus! Hetkel on mu vaieldamatu lemmik valge portselanikarva õitega ‘Purissima’. Mul on hea meel, et ülemöödunud sügisel maha pandud 20st sibulast on saanud 29 kaunist õit. Kõige suuremad sibulad (14 tk) panin maha maja ette suurde peenrasse.

Brunnera ja mõned 'Purissimad'

Brunnera ja tulp ‘Purissima’

Kaukaasia kitsekakar ja kohustusliku kimalasega

Kaukaasia kitsekakar (Doronicum orientale) ja kohustuslik kimalane

Tulp (Tulipa) 'Purissima' 25.05.2020

Tulp (Tulipa) ‘Purissima’ 25.05.2020

Kobarhüatsint (kelle kohta mina tahaks öelda pärlhüatsint) on meil kunagi kindlasti aias olnud, aga kus ta kasvas, ei mäleta. Sügisel jäi üks pakk näppu ja nüüd ma siis imetlen ta tagasihoidlikku õiteilu. Istutasin vist liiga varjulisse kohta, aga kui ta paljuneb, eks siis otsin talle parema koha.

Kobarhüatsint (Muscari) 'Night Eyes'

Kobarhüatsint (Muscari) ‘Night Eyes’

Distantsaiandus on sel kevadel tekitanud parasjagu meelehärmi, sest olen silmitsi muredega, millega varem ei ole kokku puutunud. Lisaks müstilistele tegelastele, kes mu peenrapinda kõvaks tallavad ja auke kraabivad, on meie küla üles leidnud hakid. Alevi vahel on neid eelmistel aastatel hordide kaupa ringi lennanud ja nüüd on nad siis meil ka. Tüütud linnud ja ma ei oska veel aimata, mida nad aias võivad korda saata. Olen ainult mingeid hirmu- ja õudusjutte kuulnud. Mu kallid lillherned olid laupäeval täitsa elus, aga eile pärast tööd maale jõudes tabas mind VÄGA ebameeldiv üllatus – linnud olid mu väikseid taimi katki nokkinud. Pean nüüd hakkama kõiki noortaimi okstega turvama – see veel puudus! Kas hakkide töö? Kurjamikandidaate on muidugi teisigi.

See pole veel kõik – kui eile rohisin üht peenart, vajus aiakühvel kahtlase kergusega läbi mulla. Mu ämm on alati öelnud “Vaata, et sa ära ei sõnu!”, kui olen rääkinud, kuidas mul on millegagi vedanud. Ja sõnusingi vist ära! Laupäeval jõudsin just kiita, et minu aiast on kadunud nii mutid kui vesirotid ja nüüd närib mind kahtluseuss – kas nii mõnegi tulbi näru kasvu põhjus on just see loom? Vist ongi vesirotid minu aias tagasi.

Hiljuti oli uudis, et Haaberstis luusis karu oma poegadega. Naabrinaine nägi mõned päevad tagasi oma aias rebast. Minul on keegi kuuse alla vana tuhahunniku sisse urgu püüdnud kaevata ja vana koerakuudi alune on mullast tühjaks kraabitud. Ootan huviga, kas see olevus, kes aias minu äraolekul möllab, õnnestub ka ära näha. Fotoaparaat on igatahes nüüd kogu aeg taskus – mine tea, millal karuott ja rebane põõsaste vahel vastu tulevad.

Kui kõik need häirivad tegurid kõrvale jätta, valitseb maal olles puhas nirvaana! Päike paistab, linnud laulavad ja lilli tuleb iga päevaga juurde. Toomingate õitseaeg on kohe läbi, aga õunapuud ja kastanid pole meie kandis veel alustanud. Kõige ilusam aeg kestab!

Valged Purissimad ebaküdooniaokste vahel paistmas

Valged Purissimad ebaküdooniaokste vahel paistmas

Brunnera ja liblikas - kas võsavaksik (Ematurga atomaria)

Brunnera ja liblikas – kas isane võsavaksik (Ematurga atomaria)? Millised kammtundlad! Guugeldasin ja õppisin ära uue sõna 🙂

Tundub, et lõpuks on talvekülm mööda läinud ja kena kevade on käes. Maikuu tüürib lõpu poole ja viimased kaks nädalat on olnud masendavalt külm ja kõle ilm. Mulle meeldib see sõnapaar “kõle ilm”, mida üks meie sünoptik armastab kasutada.

Öised külmakraadid on üks mure, aga keset päeva 10 kraadi ja vinge põhjatuul võivad taimedele sama palju kurja teha. Ma olen oma kasvandikke küll hoolega karastanud, aga paar korda olen liiga uljas olnud ja jäine tuul on leheservi kõrvetanud. Kerge lörtsisadu ei teinud neile midagi. Taimed on kõik elus, aga edaspidi püüan meeles pidada, et tuulekülm on tõsine asi.

Paar korda on õnnestunud taimekullerit mängida – nii tore, kui keegi mu ettekasvatatud taimi tahab! Mingid isendid on pottides pisut välja veninud, aga need jätan endale. Üldiselt olen oma tänavuse taimekasvatusega täitsa rahul, ainult et nüüd oleks vaja mingile hulgale veel hea kodu leida. Kel huvi, see helistab või kirjutab – siis tean, kelle oma kasvandikest linna jätan või maale kaasa võtan.

Nüüd tulebki rohkem reklaamtekst ehk sisuturundus (isikliku töö ja suure rõõmuga kinni makstud) – kui kellelgi on huvi mõne taime vastu, andke teada. Pakkuda on:

– karvane päevakübar – muidu üheaastane ehk suvik, aga käitub nagu püsik,  mõni sort võib talve üle elada ja õitseb järgmisel suvel jälle. Sordid: ‘Goldilocks’ ja ‘Moroccan Sun’. Neid pole ise varem kasvatanud.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 21.05.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta)

Budleia – püsik ja imeline liblikamagnet, aga meie kliimas külmaõrn. Külvasin katsetamiseks ja pole kindel, kas asja saab. sel suvel kindlasti ei õitse, aga kui talve katte all üle elab, näeb õisi ehk järgmisel suvel. Kui aias ruumi on, võiks proovida.

Ees pintseeritud aed-raudürt, pruunides pottide budleia (Buddleja davidii) 21.05.2020

Ees pintseeritud aed-raudürt, pruunides pottide budleia (Buddleja davidii) 21.05.2020

Karpaadi kellukas – püsik. Need taimed arenevad suht aeglaselt ja õitseb teisel kasvuaastal.

Karpaadi kellukas (Campanula carpatica) 22.05.2020

Karpaadi kellukas (Campanula carpatica) 22.05.2020

Õiekas aster – püsik, õitseb ehk järgmisel aastal. Segupakk, mis tähendab, et õite värv on loterii-allegrii.

Õiekas aster (Aster novi-belgii) 21.05.2020

Õiekas aster (Aster novi-belgii) 21.05.2020

Lilltubakas – suvik, sordid ‘Grandiflora’ ja ‘Daylight Sensation’ – eelmisel suvel õitsesid mul aias samad sordid, blogiotsingut kasutades saab pilte näha.

Lilltubakas (Nicotiana alata) 'Daylight Sensation' 22.05.2020

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’ 22.05.2020

Argentiina raudürt – suvik. Eva Luigas tegi just Vikerraadios reklaami ja rääkis, et see on hetkel ta lemmiklill ja elas tänavuse leebe talve peenras üle. Mul ka rõdupõrandal eelmise aasta potid alles ja ootan huviga, kas hakkab uusi võrseid välja ajama.

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 16.05.2020

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 16.05.2020, kahjuks uuemat pilt pole

Kirju salvei ‘Bouquet Mixed’ – suvik. Olen varem kasvatanud, aga erilise eduta. Ei jäta jonni ja sel suvel proovin uuesti, sest ta lihtsalt meeldib mulle. Mõned taimed on ära anda.

Kirju salvei (Salvia viridis) 21.05.2020 - püüdsin kiiruga pildile saada pintseerimise tulemust

Kirju salvei (Salvia viridis) 21.05.2020 – püüdsin kiiruga pildile saada pintseerimise tulemust

Makedoonia äiatari olen juba ära jaganud, aga mõned on veel saadaval. Tokkroosid on ära lubatud.

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 21.05.2020

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 21.05.2020

Kui meil eriolukord välja kuulutati, ostis rahvas tualettpaberit ja kuivained kokku. Mida tegin mina? Ostsin mulda! Ja kõik on ära kulunud. Aiamärkmeid vaatamatagi tean, et nii hilja peale pole ma ühelgi kevadel oma istutamisega jäänud ja taimed – need muudkui kasvavad. Taimede rõdule-tuppa-rõdule ja jälle tagasi tassimine on selline mõnus sport, aga kastmine hakkab küll juba närvidele käima. Ilmateade edaspidiseks on paljulubav ja seega on homme põhjust suurem kogus taimi maale viia, pealegi pakutakse lahkelt autoabi.

Üks taimetarkus ka – kui mingit taime soovitatakse pintseerida, siis tasub seda teha. Miks ma varem pole aed-raudürdil ja kirjul salveil latva ära näpistanud, ei tea ise ka. Täna pintseerisin ka argentiina raudürte.

Teistest taimedest kunagi järgmine kord, sest jagajale näpud ei jää! 🙂

Riitsinus (Ricinus communis) on see kõrge taim, ees budleia, vasakul õiekas aster, taga argentiina raudürt (foto 17.05.2020)

Riitsinus (Ricinus communis) on see kõrge taim, ees budleia, vasakul õiekas aster, taga argentiina raudürt (foto 17.05.2020)

Töörahva püha läks minust tööd tegemata mööda. Lihtsalt ei olnud seda powerit nagu naabrinaine ikka ütleb. Lõppeval nädalal aga jõudsin maale suisa kolmel korral ja ilmad on olnud jumalikud – 15 kraadi ja täna palju rohkem. Päike lõõskas, aga tuul oli salakavalalt jahe. Kui alles aprilli lõpus tundus, et olukord maakodus on kontrolli all, siis nüüd on asjad sealmaal, et ahk tuleb peale iga kord, kui väravast sisse astun. Tööpõld on üüratu!

Haraline ploomipuu ehk harilik alõtša (Prunus cerasifera) õitseb

Mis Jaapan, mis kirsid! Esimene haraline ploomipuu ehk harilik alõtša (Prunus cerasifera) õitseb!

Kollane narmasõieline tulp (Tulipa) 'Golden Apeldoorn' 9.05.2020

Kollane narmasõieline tulp (Tulipa) ‘Golden Apeldoorn’ 9.05.2020

Esimesed taimed viisin maale 6. mail, teise portsu eile –  kõik lillherned, mingid kukeharjad, kes vaasis olid kasvama läinud, esimesed argentiina raudürdid ja taas viis topsi umbrohtuga, kes tärkasid argentiina raudrohu karbis. Eelmisel aastal oli sama lugu – mingid imelikud taimed tärkasid seal, kus polnud vaja ja ma ju pean katsetama – kas on Faasseni naistenõges või ei. Istutasin selle mudru maha ja eks nüüd ole näha, kas tuleb õisi või võtavad niisama peenras ruumi.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ja argentiina raudürt (Verbena bonariensis). Esimesed taimed maale toodud

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ja argentiina raudürt (Verbena bonariensis). Esimesed taimed 6.05 maale toodud

Must lumeroos (Helleborus niger) Leidsin lõpuks mitu seemikut

Must lumeroos (Helleborus niger). Sel kevadel leidsin lõpuks ka tema seemikuid

Eile istutasin argentiina raudürdid peenrasse ja täna olid nad seal kõik väga rahuloleva moega. Lillherned istutasin täna – kokku 30 taime 36st, kaks väikest hilist tärkajat läksid kusagile kaduma. Mõnel pool kirjutatakse, et lillherneid ei tohi järjest samasse kohta istutada, aga mina panin nad sinna peenrasse, kus nad eelmisel aastal olid. Kaevasin läbi ja said komposti ka. Peavad rahul olema! Pealegi olen kuskilt lugenud, et üks briti aednik on oma lillherneid edukalt kasvatanud 13 aastat samas kohas.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) on nüüd maha istutatud

Lillhernes (Lathyrus odoratus) läheb kohe mulda

Lillhernes (Lathyrus odoratus), istutatud 10. mail

Lillhernes (Lathyrus odoratus), istutatud 10. mail

Varaseid kevadlilli mul aias palju ei ole, isegi sillad on lõpetanud. Varjulistes kohtades on neid veel näha, nagu ka üksikuid sinililli.  Metsikutest lilledest õitsevad meelespead ja nurmenukud. Aga ka brunnera ja esimesed tulbid on õied avanud! Kollaseid narmasõielisi Apeldoorne on 16 (alustasin 5ga), kusjuures eelmisel suvel jäid need sibulad üles võtmata. Selverist ostetud darwinid aga kasvatavad sel aastal ainult lehti ja mingid sordid käituvad veel kummaliselt – õisi lihtsalt pole, kuigi sibulad olid suured ja ilusad ja maa sai ka korralikult ette valmistatud. Imelik. Esimesed valged ‘Purissima’d olid ka täna lahti selles peenras, kuhu keskmise suurusega sibulad torkasin ja kus kitsed olid pealseid näksimas käinud. Selle sordi olid nad miskipärast ära põlanud, ‘Judith Leyster’id on neile rohkem mokka mööda olnud.

Brunnera (Brunnera) esimesed õied

Brunnera (Brunnera) esimesed õied

Kollane narmasõieline tulp (Tulipa) 'Golden Apeldoorn'

Kollane narmasõieline tulp (Tulipa) ‘Golden Apeldoorn’ 10.05.2020

Tulp (Tulipa) 'Purissima' ja brunnera on alustanud

Tulp (Tulipa) ‘Purissima’ ja brunnera on alustanud

Kitsedest rohkem teevad meelehärmi külakassid, kes meie aia on avastanud. Mingeid tüüpe on seal varemgi näha olnud, aga sel aastal käivad nad püherdamas nendes peenardes,  mis just korda on tehtud. Iga kord avastan, et värskelt kobestatud peenrajupid on siledaks tallatud ja ka mingeid lilled on kannatada saanud. Nõme, nõme, nõme. Panen nüüd grilltikke iga istutatud taime kõrvale, ehk hoiab neid natuke eemale.

Aga muidu on kõik ilus, kui naabrimees just oma uuel krundilaiendusel mootorsaega ei mölla. Täna oli õnneks vaikus ja kuulsin esimest kägu. Meie kandis on kõik natuke hilisem kui näiteks pealinnas, kus kaskedel on juba mõnda aega lehed päris suured. Nüüd on meil ka kased rohetama löönud, aga esimest õitsvat toomingat nägin eile linnas, kui õhtul koju jalutasin.

Harilik toomingas (Prunus padus)

Harilik toomingas (Prunus padus)

Mets-lõosilm ehk meelespea (Myosotis sylvatica)

Mets-lõosilm ehk meelespea (Myosotis sylvatica)

Ja täna oli imeline emadepäev! Kas on ühel aiandushuvilisel emal midagi paremat tahta, kui et kaks suurt mehemürakat tulevad aeda appi? Üks niitis muru nii et rakud peos, teine kaevas maad ja sõelus kompostmulda. Vahepeal sõime kooki, jõime kohvi ja kuulasime linnulaulu. Aitäh, H ja M!

Täna saab heitlike ilmadega aprill läbi ja ees ootab tormilise arenguga maikuu. Hetkel paistab päike, aga kraadiklaas akna taga varjus ei näita rohkem kui viis kraadi. Tugev põhjatuul tõmbab temperatuuri veel rohkem alla ja seoses sellega sain täna ka õppetunni võrra targemaks.

Nimelt olen vahepeal oma ettekasvatatud taimi päevaks rõdule viinud, et nad välisõhuga harjuks ja liiga välja ei veniks. Viimastel päevadel on aga liiga külm olnud ja olen püüdnud noortaimedel aknalaual kasvuhoonelaadset keskkonda luua. Täna säras päike ja arvasin, et ilm läheb päeva jooksul soojemaks, aga võta näpust! Sisetunne sundis vahepeal rõdule vaatama ja taimede seisu kontrollima ja läkski nii, nagu kartsin – argentiina raudürdid olid peaaegu pikali ja paar tokkroosilehte oli ka külmast imelikuks tõmbunud. Jälgin nüüd mängu ja loodan, et kahjustused ei olnud fataalsed.

Tokkroos (Alcea rosea) ja mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens Cav.) rõdul 30.04.2020

Tokkroos (Alcea rosea) ja mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens Cav.) rõdul 30.04.2020

Lillherned aga ei karda lörtsi ega pisukesi külmakraade. Nemad seisavad rõduaknal juba alates 21. aprillist ja on sirged nagu soldatid. Ka teised pikeeritud taimed näevad (veel) normaalsed välja, aga olen selle nimel ka vaeva näinud. Aknad hommikul õhutusasendisse, hilisõhtul kinni tagasi – nagu elaks kasvuhoones! Kui päike paistab, siis jälgin, et taimed liiga ühele poole kaldu ei kasvaks ja käin neid aeg-ajalt keeramas.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 30.04.2020 (külv 11.04.2020)

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 30.04.2020 (külv 11.04.2020)

Vahepeal olen pikeerinud budleiasid, karpaadi kellukaid, korea elulõnga, karvast päevakübarat, aed-raudürti ja vägiheina (need kaheksa, kes külvikarbis ellu jäid) ja natuke pudi-padi veel. Nüüd ja kohe peaksin pikeerima mõned tärganud astrid, kirju salvei ja lilltubaka, aga seni pole lihtsalt jõudnud.

Mingite taimede tärkamine on elamus omaette. Tavaline tagetes (keda sel kevadel pole veel külvanudki) ajab ennast tavaliselt eriti jõuliselt mullast välja, aga no riitsinusega ei saa teda võrreldagi. Tema torkasin mulda 11. aprillil ja 20. aprillil olen Excelisse kirjutanud “muld kerkib”. 22. aprillil olid kõik viis tärganud, nii et mulda lendas igasse ilmakaarde (väikese liialdusega). Täna on kohvitopsid neile juba väikseks jäämas ja kui külm kevad kestab, siis ei tea, mis saab. Ilmselt vallutavad kogu mu korteri ja pean hakkama ise välja kolima.

Veel üks uus ja huvitav tärkaja on mehhiko vanikkuljus, kellele olen juba grilltikud toeks pannud ja kes muudkui ronib. Ta on juba praegu ilus! Kas ma külvasin teda liiga vara? Kes seda teab. Inimene õpib ikka oma kogemustest ja ega enne teada ei saa, millal on üht või teist taime tark külvata, kui ise järele ei proovi. Eks ma osalt selle pärast ka siin oma külvidest siin nii põhjalikult kirjutan, et keegi saab ehk midagi kõrva taha panna. Mingite taimede kohta on ka internetis ikka väga vähe infot – ainult mingid ilupildid, millega hobiaednikul pole taimete ettekasvatamise faasis suurt midagi peale hakata.

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens Cav.) 30.04.2020 (külvasin 14.03.2020)

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens Cav.) 30.04.2020 (külvasin 14.03.2020)

“Ei ühtki päeva aianduseta” on ühe rootslasest aiandusguru moto ja tänane jutt peaks tõestama, et seda on võimalik järgida ka linnakorteris. Maal olen ka vahepeal käinud, aga sellest järgmisel korral. Püsikud on maha lõigatud ja peenrad enam-vähe puhtad, aga see on ka kõik. Õnneks on ees ootamas pikk nädalavahetus.

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) 'Tête-à-tête' ja lillhernes (Lathyrus odoratus)

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) ‘Tête-à-tête’ ja lillhernes (Lathyrus odoratus)

Vaatasin just järele – jõudsin taimed õigel ajal tuppa tõsta. Argentiina raudürdid, kes olid enne päris longus, on jälle püsti ja tokkroosilehed ka külmakahjustusteta. Seekord vedas!

Võtsin lõpuks südame rindu – katkestasin nädalaid kestnud eneseisolatsiooni ja sõitsin kolmapäeval maale. Ma ei teagi, mida ma rohkem pelgasin, kas üle mitme nädala ühistranspordi kasutamist (kuigi paljud teevad seda ju iga päev) või viie kuu järel taas koduõue astumist. Õnneks oli kõik rahulik – maja seisis endises kohas ja isegi vana vaher ja kõrged kuused olid püsti. Midagi loksus jälle paika ja tundus, nagu oleksin alles eile selle vana maja ukse enda taga kinni pannud. Kõik oli nii nagu enne ja see tunne oli hea.

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) 'Tête-à-tête' peenras

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) ‘Tête-à-tête’ peenras

Esimene pool tundi läheb maal alati valduste inspekteerimiseks. Juba värava juures märkasin kollaseid värvilaike – möödunud aastal istutasin maha Selverist ostetud ja rõdul õitsenud potinartsissid ‘Tête-à-tête’. Nagu vana tuttavat oleks näinud – nii tore! Peenras on nad palju madalamad, aga ilusad ikkagi. Sügisel maha pandud tulbid on kõik tärganud, aga kahes peenras on ilmselt metskitsede söögilaud – pealseid oli näritud, aga sellega olin arvestanud. See on liigirikkuse hind ja olen valmis seda natukest iga kell maksma.

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) 2

Harilik sinilill (Hepatica nobilis)

Brunnera on täiesti käest ära läinud – terve peenar on teda täis. Peab teda kusagile kolima hakkama. Ilupõõsastel on kenad pungad, ebaküdoonia näeb ka paljulubav välja, kui külm õisi ära ei võta. Sügisel maha pandud turkmeenia laugud on üllatavalt suured, aga eelmise aasta omi miskipärast ei märganud. Krookused on kohe-kohe läbi, aga vähemalt uued kollased nägin ära. Pakil oli kirjas, et on krookus (Crocus chrysanthus) ‘Fuscotinctus’, aga kahtlen selles sordinimes sügavalt, sest netist vaatavad vastu hoopis teise välimusega isendid.

Krookus lõpetamas - valge (Crocus vernus) 'Jeanne d’Arc' ja kollane (Crocus chrysanthus) 'Fuscotinctus'

Krookus lõpetamas – valge (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’ ja kollane (Crocus chrysanthus) ‘Fuscotinctus’ (kas ikka on?)

Krookus (Crocus vernus) 'Jeanne d’Arc' ja mingi kimalane

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’ ja mingi kimalane

Sügisel jätsin meelega päris palju püsikuid lõikamata – osad lindudele söömiseks, teised lund koguma. Ha-ha – no kes oskas arvata, et saame esimese lumeta talve! Nüüd oli peenrad vaja puhtaks teha ja selle tööga jõudsin umbes poole peale. Nentisin endamisi, et kevadel on seda tööd linnulaulu saatel palju mõnusam teha kui porises novembris. Põhitegevuse kõrvalt rohisin natuke ja kraapisin käega sammalt kokku. Talv on samblale soodne olnud – õuepealne on muutumas samblaaiaks ja selle vastu ei kavatse ma midagi ette võtta.

Rändlinnud üle maja lendamas

Rändlinnud üle maja lendamas

Linnud rõkkavad praegu ka linnas nagu segased, aga kimalaste suminat sillade kohal kuuleb küll ainult maal olles. Mingil hetkel lendasid mu pea kohalt üle mingid rändlinnud (no minu jaoks on nad kõik haned). Nii madalal pole neid oma aias veel näinud – neid oli ikka VÄGA palju ja see kogemus oli äge! Pildistamisega jäin natuke hiljaks, aga midagi ikka fotole sain. Nägin palju kollaseid lapsuliblikaid ja ka üht vana ja räsitud päevapaabusilma.

Kanakoole (Ranunculus ficaria) ja päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io)

Kanakoole (Ranunculus ficaria) ja päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io)

Sinililled veel õitsevad, mets all on ülased alustanud ja vahtra all särab kanakoole. Sillade õige aeg minu aias on veel ees. Krookused jäidki selle totaka eriolukorra tõttu nägemata, sama lugu lumi- ja märtsikellukestega, aga neid ongi mu aias vähe. Sel kevadel siis sedamoodi.

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) 1

Harilik sinilill (Hepatica nobilis)

Kanakoole (Ranunculus ficaria) vahtra all

Kanakoole (Ranunculus ficaria) vahtra all

Harilik siniliilia ehk silla (Scilla sibirica) 22.04.2020

Harilik siniliilia ehk silla (Scilla sibirica)

Ilm oli muidugi jumalik – sooja 15 kraadi ja tuulevaikses kohas rohkemgi. Tööd tehes oli ikka väga palav, aga tuul oli jahe ja raske oli otsustada, mida seljast võtta või selga jätta. Lubasin endale, et esimesel korral pean aiatöödega piiri ja üle ei pinguta, aga läks nii nagu ikka. Kodukontoristi selg oli õhtuks kange ja praegugi annavad endast märku mingid imelikud lihased, mille olemasolugi olin unustanud. Pean paar päeva vahet ja siis jätkan aiatöödega sealt, kus kolmapäeval pooleli jäin.

Veeauk all aia taga soos

Veeauk all aia taga soos

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) 3

Harilik sinilill (Hepatica nobilis)

Eriolukord on kestnud juba pisut üle kuu – mina püsin ikka kodus, pikeerin ja potistan. Suur kevad, mida me juba veebruaris kõik ootama hakkasime, on vahepeal vähikäiku teinud. Mind huvitab hetkel kõige rohkem päike, sest aknalaual on külvikassettide read ja noortaimed, kes vajavad valgust. Kui väljas on miinuskraadid ja sajab lörtsi, pannakse keskküte huugama ja mina püüan päevasel ajal oma aknad pisut irvakil hoida ja tubast temperatuuri alandada, et taimed liiga välja ei veniks.

Hommik algab kastmise ja külvikarpide uurimisega, sest ma olen ju ometi mõned uued seemned ka vahepeal mulda torganud. Lillherned külvasin sel aastal varem – 11. aprillil (2019. aastal 25. aprillil) ja tänaseks on 36 seemnest tärganud 30. Esmakordselt püüan riitsinust kasvatada, tema ei ole ennast veel liigutanud.

Lillhernes ja riitsinus 24 tunniks likku pandud

Lillhernes ja riitsinus 24 tunniks likku pandud

Lillhernes (Lathyrus odoratus) mulda 11.04.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 11.04.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) idaneb 16.04.2020 (külv 11.04.2020)

Lillhernes (Lathyrus odoratus) tärkab kohvitopsides 16.04.2020 (külv 11.04.2020)

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 18.04.2020 (külv 11.04.2020)

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 18.04.2020 (külv 11.04.2020)

Mingite suvikute suhtes on mul nõrkus – üks selline on kirju salvei, kes on valgusidaneja ja tema tärkamist on eriti äge jälgida. Tema kasvab oma karbis nii mis mühiseb! Kirju salveiga ei ole mul alati hästi läinud – kord unustan pintseerida, siis on kasvukoht jälle kehv olnud. Ehk seekord läheb paremini.

Kirju salvei (Salvia viridis) idaneb, külv 10.04.2020

Kirju salvei (Salvia viridis) 13.04.2020 (külv 10.04.2020)

 

Kirju salvei (Salvia viridis) 18.04.2020

Kirju salvei (Salvia viridis) 18.04.2020

Astreid külvasin neljast erinevast pakist, aga nemad ei taha eriti tärgata, kuigi pooled seemned olid sel aastal ostetud. Aedaster on idanemisvõimeline umbes kaks aastat, aga kuna mulle meeldib katsetada, siis puistasin ka mõnest vanemast pakist seemneid mulda. No ehk tuleb veel midagi üles. Sama lugu on madala ja ahtalehise peiulillega – tärkavad ainult mõned üksikud, kuigi külvasin õiepäeval. Lilltubakas aga on täiesti probleemivaba, eriti ‘Daylight Sensation’. Valge õiega ‘Grandiflora’ on aeglasem, aga areneb siiski. Varsti peab seda muru hakkama pikeerima.

Lilltubakas (Nicotiana alata) tärkab. Vasakul 'Grandiflora', paremal ‘Daylight Sensation’ (külv 10.04.2020)

Lilltubakas (Nicotiana alata) tärkab. Vasakul ‘Grandiflora’, paremal ‘Daylight Sensation’ (külv 10.04.2020)

Pikeeritud on makedoonia äiatar, karvane päevakübar, argentiina raudürt, õiekas aster, mehhiko vanikkuljus, tokkroos ja muidugi aedkannike. Aknalauad on kassette ja potte täis ja ma olen püüdnud leiutada mooduseid, kuidas aknalauapinda laiendada. Ühe lahenduse leidsin paar päeva tagasi Selverist, kus nägin sobiva laiuse ja  kõrgusega plastkarpe (tugev materjal, mis kestab aastaid!) ja nüüd olen väikesed potid sinna paigutanud, nii et ääred ulatuvad üle aknalaua serva. Jälle põhjust rõõmustmiseks!

Kuidas saada aknalauda laiemaks. Pottides argentiina raudürt (Verbena bonariensis) ja makedoonia äiatar (Knautia macedonica)

Kuidas saada aknalauda laiemaks. Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) ja makedoonia äiatar (Knautia macedonica)

Tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ kohvitopsidesse kolinud (külv 14.03.2020)

Tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ kohvitopsidesse kolinud (külv 14.03.2020)

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) 16.04.2020 (külv 14.03.2020)

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) 16.04.2020 (külv 14.03.2020)

Õiekas aster (Aster novi-belgii) pikeeritud 10.4.2020 (külv 7.03.2020)

Õiekas aster (Aster novi-belgii) pikeeritud 10.4.2020 (külv 7.03.2020)

No see taimejutt hakkab ehk mõnegi jaoks juba tüütuks muutuma, aga pean veel jätkama. Külvasin ju märtsis igasuguseid uusi taimi ja suurem osa nendest on veel potistamata. Korea elulõnga on tänaseks tärganud viis, lillat vägiheina on järel 8 (algselt oli üle 30!), budleia ja karpaadi kellukas on vägagi elus ja siiani külvikarbis. Mesiohakaga on halvasti – üksikud tõusmed lihtsalt hääbuvad vaikselt. Tuleb järgmisel aastal uuesti proovida.

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja karpaadi kellukas (Campanula carpatica) ootavad pikeerimist (külv 14.03.2020)

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja karpaadi kellukas (Campanula carpatica) ootavad pikeerimist (külv 14.03.2020)

Aknalauast ja taimedest on rõõmu palju, aga igakevadine pisuke murekorts on ikka silmade vahel – kuhu ma need taimed ühel ilusal päeval küll panen? Ma nii loodan, et ühel päeval saab minust tõeline aednik, kes viskab oma taimi ka minema (no kõiki ei ole ju vaja maha istutada) – see olevat tõsise aedniku tunnus, aga minul see soon veel üsna arengu algusjärgus. Teine variant on muidugi see, kui sõbrad-tuttavad mõne taime vastu huvi tunnevad, aga varasemad aastad on näidanud, et sellele väga loota ei saa.

Loodame, et see eriolukord leeveneb pisut – mingi märgid seda juba lubavad ja ka ilmade soojenemist on oodata. Järgmine postitus tuleb ehk juba pärisaiast.

Olge terved!

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) 'Tête-à-tête' rõdul silma rõõmustamas

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) ‘Tête-à-tête’ rõdul silma rõõmustamas